Ärkan 6.30
äratuse peale laevaraadiost. Mnjah, neli pool tundi pole just mingi magamise
rekord, aga tean, et poole tunni pärast algab hommikusöök ja kaheksast peame
juba laevast lahkuma. Ajan end püsti, naudin viimast korda tõeliselt kuuma
dušši (mis pole just seljakotiränduri argipäev) ja lähen laevatekile Ushuaiasse
randumist vaatama.
Vesi on
peegelsile ja Ushuaia linn näeb nii värske ja rohelisena. Olen vaid kampsuni
väel ja vaatamata varasele tunnile (kell just sai seitse) pole väljas külm.
Hiljem vaatan termomeetri pealt, et oli vaid viis kraadi sooja, aga kuna pole tuulepoegagi, ja ilmselt on Antarktikas ka veidi külmatrenni tehtud:P,
siis tõesti tundub mõnus. Tekil on palju inimesi ja vaikides jälgitakse maalilist
randumist.
Kaheksa midagi
algavad viimased kallistused reisikaaslastega, lubadused kontakti hoida, külla
tulla ja nii edasi. Sadamakail ootavad meid teejuhid, keda saame veel viimast
korda tänada ja kõnnimegi juba tuttavate väravateni, mis meid sadama-alalt
Ushuaia linna lubavad.
Sama kambaga,
kellega siia 11 päeva tagasi Antarctica hostelist laevale tulime, vantsime
hostelisse tagasi. Mina ja Anil jääme siia veel kaheks ööks, Mark sõidab täna
õhtul edasi Buenos Airesesse. Rännakud jätkuvad, igal ühel omal moel. Selline
kergelt tühi tunne on, samas ootab mind mõne päeva pärast juba ees sõit Tšiili
ja see näib nagu täiesti uue reisina, mis ootamatult on sülle kukkunud. Tore on
Ushuaias järjest perele ja sõpradele teada anda, et ekspeditsioon on edukalt
lõpule viidud ja jagada oma elevust nendega, kes vahepealsetel päevadel on endast
märku andnud. E-mailidest ja whatsapp sõnumitest läbinärimine võtabki kogu mu järgmised
kaks päeva, lisaks asun internetti üles laadima oma lühivideosid, mis sõpru
lõbustab, ja valikut fotodest, mida tõesti on palju. Ja blogipostitused, mida
olen osati juba ekspeditsiooni käigus päevikuvormis kirjutanud, ootavad ülelugemist ja lihvimist.
Kuigi kaalusin
võimalust, et olles tagasi Ushuaias, oleks tore ka mõnes siinses rahvuspargis
ringi vaadata, jõuan päeva jooksul selgusele, et Antarktika reisi kokkuvõtmine
ja oma järgneva elu korraldamine võtab mul need paar päeva siin rahulikult nii
ära, et rahvuspargid jäävad järgmiseks korraks. Ei ole vaja kuhugi kiirustada,
ei ole vaja karta, et ma millestki ilma jään – see teadmine teeb reisimise
mõnusaks.
Antarktiliste
kallistustega,
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar