esmaspäev, 14. detsember 2015

Seitsmes päev. 30. november 2015

Ärkan laevaraadio teadaande peale kell 6.30, mis tuletab meile meelde, et täna on meie hommikusöök juba kell seitse ja esimene väljasõit kella kaheksa. Olen maganud 5 tundi ja tunne on vähesest unest veidi hõre. Eile õhtul tegime meie kajutis väikese „kodupeo“. Kuna pool ekspeditsioonist sai eilsega läbi, rääkimata sellest, et tähistada tuli maailmarekordi püstitamist, oli pidu igati omal kohal:). Lisaks oli meil kõigil kaasas teatud kogus alkoholi, mille tarbimine baaris oleks lõhnanud halvasti ja rumal oleks see kõik ka tagasi maale tassida. Oma alkoholi kaasavõtmine ei olnud meie instruktsioonides otseselt keelatud - sellest polnud lihtsalt juttu - samas saime mõistagi aru, et nagu koduski ei lähe baari oma joogiga, siis sama siin. Kodupidu kujunes hoogsaks maailma parandamiseks ja juttu jagus poole kaheni. Uljamad jätkasid veel pärast tantsupeol baaris.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Tänane ilm on pilves, sajab lund. Nagu ikka on väljas kerged plusskraadid ja lumi hakkab kenasti kokku (mõne jaoks lumi lausa pakkis:P).

Meie esimene maaleminek on Argentiina baasi Brown. Asub see Antarktika mandril (meie kolmas kontinendi külastus!) Paradiisi lahe kallastel. Browni baas on kasutuses üksnes suvel ja meie külaskäigu ajal pole seal kedagi. Või noh, see pole päris õige, sest eeselpingviinid on baasi ümber ennast kenasti sisse seadnud. Pingviinid juba tunnevad asja ja taipavad, et Antarktika keskkonnakaitse reeglite kohaselt peavad nad siin kartma ainult merileopardi, sest inimene neile juba liiga teha ei tohi.


Kõik on paksu valge lume all, nii majad kui pingviinide koloonia, selline ideaalne jõululaupäeva meeleolu valitseb siin. Kui maalemineku alguses saame alati väga ranged reeglid, kus me tohime kõndida, kellele teed anda ja mida mitte teha, siis sedakorda lubavad teejuhid meil veidi ulakamad olla. Nimelt ronime teejuht Lida järel mäele, mille jalamile baas on rajatud ja Lida eeskujul lasevad esimesed reisilised oma selja peal nagu kelguga alla (olgu öeldud, et hiljem näeme juba väga erinevaid tehnikaid – ka pingviinide moodi kõhu peal mäest alla sööstmisi). Värske lume tõttu peavad esimesed laskujad omajagu jalgadega lisatööd tegema, aga ajapikku hakkab rada juba väiksemat sorti liumäe mõõtmeid võtma. Minu vihmakilekas on päris hea alusmaterjal kiiremaks sõiduks ja teen ühest oma lõbusõidust ka hoogsa video:


Baasist asume zodiaakide peale ja teeme ringsõidu mööda Paradiisi lahte. Ilm pole kaugeltki kuigi soodne pildistamiseks – sajab lörtsi ja taevas on täiesti hall. Püüan seega rohkem silmadega pildistada, aga nagu ikka Antarktikas, hakkavad ühel hetkel käed sügelema ja teen video läbi jääsupi liustiku juurde sõitmisest:


Lisaks jäämägedele näeme dramaatilisi liustikke ja möödume kaljuseina varju rajatud kormoranide kolooniast. Kõik on ilus, aga tuule ja märja olemise tõttu hakkab külm. Õnneks lumesadu saab peagi otsa ja taevas hakkab märgatava kiirusega selginema. Viimasel pooltunnil saame võimsast liustikust ja lahest juba paremad vaated.


Tagasi laeva jõudes ootab meid kuum kakao ja see on külmunud kätele tõeline palsam. Võtan järjekordse kuuma dušši ja mälestus külmast kaob nagu vits vette.

Lõunasöögi järgselt asume teele Wilhelmina lahe suunas. Istun baaris ja vaatan üle hommikuse maalemineku fotosid. See tähendab omajagu peamurdmist, millised fotod jätta, millised kustutada, kuna jooksvalt saab kaugelt liiga palju fotosid tehtud. Korraga teatab laevaraadio meile, et laevast vasakul on näha mõõkvaalu! Keerame seltskonnaga ka oma pead aknast välja ja mida me näeme – mõõkvaal teeb veepinnal toreda hüppe! Selgelt on eristatavad vaala mustad ja valged laigud. Ja siis näeme veel uimesid siin ja seal ja mõne hetke pärast tekib veepinnale küürvaala seljauim. Vaatan, et siin läheb veits suuremaks vaalasupiks, seega tõttan tuppa fotoka ja väliriiete järele, et tekile asja lähemalt uudistama minna. Tekile jõudes on vaalad koha sisse võtnud  meie laevaninast paarisaja meetri kaugusel. Jääb mulje, et mõõkvaalade ja küürvaalade vahel käib mingi võitlus, kuna kord on veepinnal ühed, siis teised, uimed risti-rästi, omajagu veevahtu jne. Loomad on siiski aga veidi liiga kaugel, et sellest möllust (millest suurem osa vee alla jääb) korralikult pilti saada.

Õhtuse briifingu ajal saame teada, et see, mida nägime, tähendas, et mõõkvaalad pidasid jahti pingviinidele, kes neile ohutute küürvaalade ümber ujusid. Mõõkvaalad püüdsid pingviine püüda, küürvaalad omakorda olid häiritud, et mõõkvaalad nende ümber sõeluvad, pingviinid ilmselt rabasid lihtsalt elu eest, et sellest supist eluga välja tulla.


Pärastlõunane tegevus on zodiaagisõit mööda Wilhelmina lahte Foyni sadama lähistel. Foyni sadam oli 20. sajandi alguses üks vaalapüüdjate baaslaagritest. Tänasel päeval on siin rannas paksu lume all mõned puust kalapaadid, samuti seisab siin madalikule jooksnud Norra vaalapüügilaev Governoren. Esimest korda näeme siinse väljasõidu jooksul ka seda, et Antarktika vetesse on tuldud purjepaadiga. Viimane on end ankurdanud vana laevavraki külge ja meie teejuhid on sellest väga häiritud. Selgub, et tegu on purjetajatega Prantsusmaalt ja neile loetakse sõnad peale, et nad ajaloolisi objektidega väärikalt ringi käiks (kuna neid nähti laevavrakil ringi turnimas). 

Näeme ühtteist veel, aga üldiselt hakkab tunne tekkima, et asjad hakkavad vaikselt korduma. Tagasiteel laeva satume mööduva küürvaala peale. Isegi see ei suuda meid enam rabada. Fotoka järele haaraks, kui vaal üle paadi hüppaks:D. Tunnen, et oleme selles võluriigis juba veits rikutud.

Tom

Kommentaare ei ole: