Ärkan laevaraadio teadaande peale kell 6.30, mis tuletab meile meelde, et täna on meie
hommikusöök juba kell seitse ja esimene väljasõit kella kaheksa. Olen maganud 5 tundi
ja tunne on vähesest unest veidi hõre. Eile õhtul tegime meie kajutis väikese „kodupeo“. Kuna pool ekspeditsioonist sai eilsega läbi, rääkimata
sellest, et tähistada tuli maailmarekordi püstitamist, oli pidu igati omal
kohal:). Lisaks oli meil kõigil kaasas teatud kogus alkoholi, mille tarbimine
baaris oleks lõhnanud halvasti ja rumal oleks see kõik ka tagasi maale tassida. Oma
alkoholi kaasavõtmine ei olnud meie instruktsioonides otseselt keelatud -
sellest polnud lihtsalt juttu - samas saime mõistagi aru, et nagu koduski ei
lähe baari oma joogiga, siis sama siin. Kodupidu kujunes hoogsaks maailma
parandamiseks ja juttu jagus poole kaheni. Uljamad jätkasid veel pärast tantsupeol
baaris.
_ _ _ _ _ _ _ _ _
_ _
Tänane ilm on pilves, sajab lund. Nagu ikka on väljas kerged plusskraadid ja lumi hakkab
kenasti kokku (mõne jaoks lumi lausa pakkis:P).
Meie esimene
maaleminek on Argentiina baasi Brown. Asub see Antarktika mandril (meie kolmas
kontinendi külastus!) Paradiisi lahe kallastel. Browni baas on kasutuses üksnes
suvel ja meie külaskäigu ajal pole seal kedagi. Või noh, see pole päris õige,
sest eeselpingviinid on baasi ümber ennast kenasti sisse seadnud. Pingviinid
juba tunnevad asja ja taipavad, et Antarktika keskkonnakaitse reeglite kohaselt
peavad nad siin kartma ainult merileopardi, sest inimene neile juba liiga teha
ei tohi.
Kõik on paksu
valge lume all, nii majad kui pingviinide koloonia, selline ideaalne jõululaupäeva
meeleolu valitseb siin. Kui maalemineku alguses saame alati väga ranged
reeglid, kus me tohime kõndida, kellele teed anda ja mida mitte teha, siis
sedakorda lubavad teejuhid meil veidi ulakamad olla. Nimelt ronime teejuht Lida
järel mäele, mille jalamile baas on rajatud ja Lida eeskujul lasevad esimesed reisilised
oma selja peal nagu kelguga alla (olgu öeldud, et hiljem näeme juba väga
erinevaid tehnikaid – ka pingviinide moodi kõhu peal mäest alla sööstmisi).
Värske lume tõttu peavad esimesed laskujad omajagu jalgadega lisatööd tegema,
aga ajapikku hakkab rada juba väiksemat sorti liumäe mõõtmeid võtma. Minu
vihmakilekas on päris hea alusmaterjal kiiremaks sõiduks ja teen ühest oma
lõbusõidust ka hoogsa video:
Baasist asume
zodiaakide peale ja teeme ringsõidu mööda Paradiisi lahte. Ilm pole kaugeltki
kuigi soodne pildistamiseks – sajab lörtsi ja taevas on täiesti hall. Püüan
seega rohkem silmadega pildistada, aga nagu ikka Antarktikas, hakkavad ühel
hetkel käed sügelema ja teen video läbi jääsupi liustiku juurde sõitmisest:
Lisaks jäämägedele
näeme dramaatilisi liustikke ja möödume kaljuseina varju rajatud kormoranide
kolooniast. Kõik on ilus, aga tuule ja märja olemise tõttu hakkab külm. Õnneks
lumesadu saab peagi otsa ja taevas hakkab märgatava kiirusega selginema.
Viimasel pooltunnil saame võimsast liustikust ja lahest juba paremad vaated.
Tagasi laeva
jõudes ootab meid kuum kakao ja see on külmunud kätele tõeline palsam. Võtan
järjekordse kuuma dušši ja mälestus külmast kaob nagu vits vette.
Lõunasöögi
järgselt asume teele Wilhelmina lahe suunas. Istun baaris ja vaatan üle
hommikuse maalemineku fotosid. See tähendab omajagu peamurdmist, millised fotod
jätta, millised kustutada, kuna jooksvalt saab kaugelt liiga palju fotosid tehtud.
Korraga teatab laevaraadio meile, et laevast vasakul on näha mõõkvaalu! Keerame
seltskonnaga ka oma pead aknast välja ja mida me näeme – mõõkvaal teeb
veepinnal toreda hüppe! Selgelt on eristatavad vaala mustad ja valged laigud.
Ja siis näeme veel uimesid siin ja seal ja mõne hetke pärast tekib veepinnale küürvaala
seljauim. Vaatan, et siin läheb veits suuremaks vaalasupiks, seega tõttan tuppa
fotoka ja väliriiete järele, et tekile asja lähemalt uudistama minna. Tekile
jõudes on vaalad koha sisse võtnud meie
laevaninast paarisaja meetri kaugusel. Jääb mulje, et mõõkvaalade ja küürvaalade
vahel käib mingi võitlus, kuna kord on veepinnal ühed, siis teised, uimed
risti-rästi, omajagu veevahtu jne. Loomad on siiski aga veidi liiga kaugel, et
sellest möllust (millest suurem osa vee alla jääb) korralikult pilti saada.
Õhtuse briifingu
ajal saame teada, et see, mida nägime, tähendas, et mõõkvaalad pidasid jahti
pingviinidele, kes neile ohutute küürvaalade ümber ujusid. Mõõkvaalad püüdsid pingviine
püüda, küürvaalad omakorda olid häiritud, et mõõkvaalad nende ümber sõeluvad,
pingviinid ilmselt rabasid lihtsalt elu eest, et sellest supist eluga välja
tulla.
Pärastlõunane
tegevus on zodiaagisõit mööda Wilhelmina lahte Foyni sadama lähistel. Foyni
sadam oli 20. sajandi alguses üks vaalapüüdjate baaslaagritest. Tänasel päeval
on siin rannas paksu lume all mõned puust kalapaadid, samuti seisab siin
madalikule jooksnud Norra vaalapüügilaev Governoren. Esimest korda näeme siinse
väljasõidu jooksul ka seda, et Antarktika vetesse on tuldud purjepaadiga.
Viimane on end ankurdanud vana laevavraki külge ja meie teejuhid on sellest
väga häiritud. Selgub, et tegu on purjetajatega Prantsusmaalt ja neile loetakse
sõnad peale, et nad ajaloolisi objektidega väärikalt ringi käiks (kuna neid
nähti laevavrakil ringi turnimas).
Näeme ühtteist veel, aga üldiselt hakkab
tunne tekkima, et asjad hakkavad vaikselt korduma. Tagasiteel laeva satume
mööduva küürvaala peale. Isegi see ei suuda meid enam rabada. Fotoka järele
haaraks, kui vaal üle paadi hüppaks:D. Tunnen, et oleme selles võluriigis juba
veits rikutud.
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar