neljapäev, 10. detsember 2015

Neljas päev. 27. november 2015

Olengi järgmisel hommikul vara ärkvel. Mitte küll kella neljast nagu uinudes mõtlesin, aga siiski. Kella 5.30 paiku müttan mööda laevatekki, sedakorda küll täiesti üksi. Teised paistavad magavat. Päike on juba tõusnud, tingimused on suurepärased nii imelisteks vaadeteks kui nende jäädvustamiseks.

Väljas puhub vali tuul, möödume paljudest suurematest ja väiksematest jäämägedest ja -tükkidest, mõlemal pool laeva kõrguvad lumised mäed.





Vali tuul paneb mind varju otsima laevakorstna tagant, kust puhub ka mõnusamat sooja õhku. Laevalael on mõnus kondiitriäri lõhn, kuna kokad on juba tööle asunud, et meile maitsev hommikusöök  valmistada. Hommikusöögid on siin üldse väga head, ütleks lausa, et parimad.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Täna on meil kavas kaks maaleminekut: hommikupoolikul üks saar ja pärastlõunal esimene kontinendi külastus. Siinkohal oleks viimane aeg ka meie teekonda kaardi abil visualiseerida. Laias laastus näevad enamikud Antarktika 10-12-päevased kruiisid välja järgmised:


Oma ekspeditsiooni lõpus saime kokkuvõtliku kaardi meie laeva teekonnast, kuna kõike algselt plaanitut ei olnud ilmaolude tõttu võimalik läbi teha. Antarktika poolsaare lähistel olid meie peatuskohad järgmised:


Pärast hommikusööki ootab meid väljasõit Hydrurga Rocks’i saarele. See asub otse Two Hummock saare ehk Kahe võrkkiige saare kõrval. Saare nimi on tuletatud kahest küüruga mäest saarel, mille vahele oleks tõesti mõnus üks lahmakas võrkkiik - või miks mitte lausa kaks! – sobitada.


Hydrurga Rocks ise on üks suurem kaljurahnude kogum, kus  me kohtume eesel- ja valjaspingviinidega, samuti vedelevad siin-seal mõned laisad Weddelli hülged. Kaljupealsel künkal jagavad pingviinid paremaid positsioone läbisegi kormoranidega. Nende kahe liigi vahel mingit vaenu pole, erinevalt ännidest (ingl.k: Skuas), kes end sageli ka pingviinide lähedusse elama sokutavad, aga oma vaba aega sisustavad sellega, et pesale unarusse jäetud pingviinimunad ära varastavad ja sisud nahka panevad; või mis veel hullem, kui pingviinipojad veel piisavalt väikesed on, siis ka need armsad karvakerad võivad omapäi jäetuna jõuda ännide toidulauale. Praegu on pingviinidel veel munade haudumise aeg, mis tähendab, et pingviiniisa ja -ema veedavad päevi ja nädalaid pesal lamades ja käivad kordamööda vees endale toitu hankimas.

Samuti näeme seda, et pingviinid tegelevad pidevalt pesa hooldusremondiga, kandes noka vahel pessa kive. Sealjuures leiab aset ka pesakivide rööve nende laiskade pingviinide poolt, kes passivad peale, kui agar pingviin on pesalt lahkunud uute kivide järele ja selle asemel, et ise pikka ja tülikat teekonda ette võtta, pistetakse nokk lihtsalt naabrimehe pessa. Nagu päris elus.


Pojad sünnivad sõltuvalt koloonia asukohast ja pingviiniliigist kusagil detsembri teises pooles või jaanuaris. Seega õnnestub järgnevatel päevadel näha vaid üksikuid ännide poolt tühjaks imetud pingviinimunade koori.

Väljas on küll sula, aga mingil hetkel hakkab puhuma kõva tuul ja tegelikult läheb olemine veits külmaks. Mõistan, et kolme paari sokkide asemel võtan juba õhtul kasutusse neljanda paari.

Pärastlõunal ootab meid ees esimene Antarktika kontinendi külastus. Mõistagi oleme seda kõik väga oodanud ja rõõmustame juba ette selle võrra rohkem, et satub olema ka väga ilus ilm. Oma ajaloolise sammu Antarktika mandrile teeme Portal Point juures. Loomulikult pean vajalikuks ka selle väikse sammu maailma mõistes, kuid suure sammu minu enda jaoks filmilindile võtta:


Portal Point pole rand, kus meid loomad või linnud ees ootaks (kuigi üks Weddelli hüljes ja mõned eeselpingviinid eksivad ka siia ära), aga selle võrra enam avaldab muljet siinne imeline maastik. Või kas me saame triivivate ja sulavate jäämägede ning kaduva ja lisanduva lume puhul üldse maastikust rääkida. Pigem on see vaade, mis siin Portal Point’is avaneb, just nüüd ja praegu, äärmiselt kaunis.


Meie külaskäik mandrile tipneb zodiaagisõiduga lahesopis triivivate jäämägede vahel. Väljas valitseb õhtune rahu, päike on osati kusagil pilve taga, aga annab siiski värvi, tuul vaikne. Ka me ise istume paadis valdavalt vaikides. Suud ammuli. Kõik on nii ilus. Tean, et misiganes loodusime suudab rabada vaid loetud arv kordi ja tunnen, et just praegu on üks sellistest hetkedest.





Kuigi jäämäed pole mingi action-film – vastupidi, nad triivivad siin aastaid sügavas rahus - teen siiski ka video:


Tunnen, et olen tänulik nii paljude asjade eest. Ja luban endale edasi unistada.

Tom

Kommentaare ei ole: