reede, 5. märts 2010

Päevakaja-kaja-kaja Cuscost ehk mis on nüüdseks Machu Picchust saanud

Pärast ülikeerulist asjaajamist sain äsja interneti oma majja

Päeva menüü: pilved-päike–tumedad pilved-vihm

Teen ühel päeval veidi hullumeelse Don Migueliga Cuscos spirituaalse tuuri, mille käigus kulgeme mööda linna, kummardame keset katoliku kirikut inkade iidse kivi juures, ma pean tarkuse enda sisse laskmiseks tema juhtnööride järgi oma otsmikku vastu madudega kaunistatud inka müüri nühkima ning ühes urkas mingisse auku ohverdusi panema ja ühele väikesele kivikesele ühes teises müüris oma soove sositama... Olen juba incadega kontaktis (: ), kui ühtäkki rikuvad tasast ja voolavat rahulikku olemist ruuporist kostvad hüüded! Saabun „incade kosmosest“ tagasi Cusco peaväljakule ning seal on harjumatult suur rahvamass?!

Rahvamass on end korrapäratult üles rivistanud, hoolikamal vaatlemisel võib näha inimestel ees võitlusvalmeid nägusid, neil on käes plakatid, lipud ning ruuporid ning enesekindlalt marssides toovad nad õhustikku dramaatilisust oma rõkkavate hüüetega. Ma ei saa nende hüüdlausetest aru ning pärin Don Miguelilt aru. Selgub, et kokku on tulnud Cusco ning Machu Picchu turistidevoost puudutatud või pigem ilma jäänud piirkondade inimesed. Nad protesteerivad valitsuse vastu, et see ruttu midagi teeks, sest kõik hotellid, restoranid ning poed on tühjad ning lähevad vaikselt pankrotti. Plakatid annavad infot, et Machu Piccule saadetud masinad, mis peaks teid ja raudteed taastama, seisavad juba nädalaid lihtsalt paigal, töölisi ei ole ja mitte ühtegi märki ei ole, et keegi midagi Machu Picchu taasavamiseks teeks! Ometigi on enamus Cusco ümbruse piirkonna elanikest oma töö ja sissetuleku kaotanud! Jah - linnas ringi liikudes on paljude hotellide ja restoranide uksed sootuks kinni. Minu tuttav, suure ja uhke reisibüroo omanik ütleb, et ta saatis kõik töötajad puhkusele, mitmed minu tuttavad on töö kaotanud, tuttava hambaarsti Aguas Callientese praxis on kinni ning kallid puhkuseplaanid maha maetud. Keegi ei tea mis ja millal saab... Alguses lubati Machu Picchu avada 1. märtsil, nüüd on see lükatud 1. aprilliks. Raudtee monopolist omanik „Peru rail“ saadab turismifirmadele laiali fotosid, kus traktorid ja teetöölised töötavad nii et vile taga... Kuid teadjamad inimesed vaid muigavad selle peale ning arvavad, et raudteed küll enne juunit/juulit keegi ei jõua taastada. Mis saab?! Kas keegi on selles mängus liiga rikas, et end kiiremini liigutada?

Minu hispaania keele õpetaja tuttav käis sel nädalal Machu Picchu lähistel asja uurimas – lähedale saamiseks pidi ta tunde matkama. Ta rääkis, et sinna poole liikudes oli maastik üks – ehk paremat kätt kõrgusid kolm mäge, aga kui ta tagasi tuli, oli suure vihma keskmine suur mäelahmakas kokku varisenud või pigem vee käes sulanud ning tee oli uppunud mudalaviini alla... Ta pääses vaevu eluga. Aga kõige kurvem kogu asja juures oli see, et Aguas Callientese (linn, kust saab Machu Picchule) ümbruses elavad inimesed on nüüdseks valitsuse poolt täiesti ära unustatud. Nad ei pääse liikuma, ei ole õieti süüa ega joogivett. Aga kuna teema on pressis vaibunud, siis valitsus on pöördunud teiste prioriteetide poole... Sajab ja sajab ning kohalike inimeste jaoks kriis siin piirkonnas kestab.

Aga ainult äride omanikud ei ole murest murtud, üleeelmisel nädalal kogunesid linna peaväljakul bricherodeks (bridge nagu sild inglise keeles ehk nad püüavad välismaalastest armukeste abil teed sillutada Peruust välja või siis elatist teenida) hüütavad inimesed. (Facebookis sissekanne selle nähtuse kohta: http://www.facebook.com/topic.php?uid=2261592884&topic=2621). Aga lühidalt on need sellised kohalikud mehed ja naised, kes käivad turistide rohketes piirkondades (eriti ööklubides) ning proovivad mõnel gringol (lääne inimesel) nööbist haarata, romansi tekitada ning parimal juhul Peruust minema pääseda... või kehvemal juhul end joota-toita-katta lasta niikaua kui turist siin viibib. Isegi sellise ameti esindajad protesteerisid valitsuse tegevusetuse vastu, sest ka nende sissetulekuallikad ning elu mõte on kadunud!! Naera või nuta selle peale.

Aga veidi positiivsemaid lühiuudiseid:

- Vaatamata rasketele aegadele kestis Peruus terve veebruari karneval, mis seisnes sisuliselt suures veesõjas. Nüüd saab linnatänavatel uuesti rahulikult kõndida, ilma et tekiks tahtmine oma veepüstolist vastutuli avada.

- Lõuna-Ameerikas lõppes veebruari lõpuga suvevaheaeg ning 1. märtsil algas kool. Päevad enne seda olid turul ning kirjatarvete poodides täis siginat saginat. Ainult astrid laste pihkudes puudusid.. Tänavad on nüüd laps-tänavakauplejatest ka kohe paari kolmandiku võrra tühjemad. Ülikool korraldas kooli alguse puhul suure-suure peo, mil kõik tudengid end mõne piirkonna rahvusrõivastesse riietasid ning linnas rongkäigu tegid. Vaata videot siit:


Marika, the Cusco korrespondent

Kommentaare ei ole: