laupäev, 13. veebruar 2010

Siobhan - hull-pöörane maailmarändur

Peale roppude sõnade õppimist tänases hispaania keele tunnis

Laua all on jalgu soojendav radiaator

„Kas ma võin sind oma blogi loos hullumeelseks kutsuda?“ küsin oma Cusco kodu laua taga istuvalt blondilt uus-meremaa neiult. „Oh, lahe! Jah, võid küll, sest see on ju tõsi. See olen mina!“ vastab neiu brasiilia muusika saatel end kõigutades ning kulm kortsus illegaalsest kopeeritud Lonely Planetist oma järgmise sihtkoha kohta infot ammutades. See on Siobhan. Kohtusime (mina ja Tom) Siobhaniga Iraanis, kui sattusime ühel ja samal ajal ühe couchsurfari juures elama. Meie Uus-Meremaa reisi ajal teda ennast kodus ei olnud, aga ta smugeldas meid oma imearmsate ja lahkete vanemate juurde elama. (vt blogi lugu) Ja nüüd, tänu couchsurfingule tuvastasime, et oleme üksteisele siin Lõuna-Ameerikas päris lähedal ning tore oleks taaskohtuda.


Ühel õhtul vajus minu Cusco kodu ukse vahelt sisse veidi kahvatu ja nõrga olemisega Siobhan, kes saabus otse Peruu haiglast, kuhu ta oli sattunud dehüdratsiooni tõttu. Haigla, kus voodiks oli kõva puualus ühe sentimeetrise vahtmadratsiga, tekki vaatamata külmale ilmale ei eraldatud ning süüa anti üks kausitäis riisi päevas. Tagatipuks visati ta teise päeva hilisõhtul haiglast lihtsalt välja tänavale, vaatamata sellele, et ta sisuliselt nõrkemas oli. Samal õhtul peteti tal võlts bussipileti müümisega raha välja. Kui Siobhan minu juurde maandub, kutsub ta seda rehabilitatsiooni keskuseks, sest sooja duši ning pehmet puhaste linadega voodit ei ole ta enam ammu näinud. Siobhan reisib uskumatult madala eelarvega – terve eelmise aasta peale kulus tal umbes vaid 25 000 eesti krooni. See õnnestub tal tänu sellele, et ta sisuliselt ei kuluta raha ei ööbimisele (kasutab couchsurfingut ning magab silla all kui vaja), transpordile (sisuliselt terve eelmise aasta ta Lõuna-Ameerikas ainult hääletas) ja sööb väga tagasihoidlikult.


See ongi hull-pöörane Siobhan.... mm, või kuidas teisiti võiks nimetada neiut, kes jättis kooli pooleli, kui ta oli 14-aastane, sest see ei pakkunud talle piisavalt väljakutseid arenguks ning ta otsustas hoopis raha teenima minna. 17-aastaselt lahkus ta kodust ja läks üksinda laia maailma õnne otsima. Tänaseks, olles kõige küpsem ja intelligentsem 21-aastane inimene, kellega mina olen kokku puutunud, on ta üksinda reisinud ja kodust eemal elanud 4 aastat (kodus tagasi olnud vaid ühe korra kaheks nädalaks jõulude ajal). Temast ei ole saanud huligaani ega pätti, vaid hoopis inimene, kes igast riigist omale mõne kohaliku muusikainstrumendi hangib ning ilma suurema vaevata sellelt imelisi noote hakkab välja võluma. Inimene, kes ei joo alkoholi, ei suitseta sigarette ega muud kama, vaid on sotsiaalselt väga tundlik maailmaparandaja, kes on valmis kõige kõrgemate võimudeni välja minema, et õiglus jalule seada. Näiteks minul külas oleku ajal valas Siobhan kibedaid pisaraid siinsete üleujutuse ohvrite pärast ning kulutas täie enesekindlusega ametnike uksi, et tulvavetesse oma kodu kaotanuid aidata. Koos veedetud õhtute jooksul läks ta põlema Brasiilia korruptsiooni ning Boliiva orbude teema peale. Olen täiesti kindel, et selle südika neiu kaasabil saavad kunagi nii mõnedki asjad maailmas tükkmaad paremaks. Kunagi siis, kui ta reisimisest võib-olla ära tüdineb. Hetkel ta end aga ühe koha peal elamas ette ei kujuta. Kuigi taolist elulookirjeldust just väga tihti lääne maailmas 21-aastaste puhul ei kohta, ei tee iseenesest eeltoodud faktid teda hull-pööraseks. Küll teevad seda aga tema lõputud reisilood, mis kohati ihukarvad püsti ajavad, siis jälle pisara silma toovad, siis naerma ajavad ning kokkuvõttes õudusest puhkima ja ahhetama panevad. Nädala jooksul kooruvad Siobhoni juttudest lahti filmi stsenaariumi moodi reisiseiklused ja läbielamised. Juhtub nii, et positiivsetest asjadest räägime kuidagi proportsionaalselt vähem, sest need kogemused kipuvad meil olema suhteliselt sarnased ning nö igavamad, kuid igasugused ekstreemsed juhtumised see-eest jooksevad justkui ise suust välja. Siin mõned Siobhani lood:




Kord Tšiilis ööbis Siobhan ühe keskmisest vanema couchsurfari juures, kes kutsus teda endaga koos kirikusse. Kirikusse jõudes selgus aga, et kogu evangelistide kogudus oli end Siobhani saabumiseks valmis pannud, et teda evangelistiks pühitseda. Nii sattus ta usulahu liikmetest moodustunud ringi keskele ning preester hakkas temast pahasid vaime välja tõmbama ning teda ilma kordagi nõusolekut küsimata evangelistiks pühitsema. Esialgu oli ta ehmunud ning proovis vastu vaielda, kuid kuna pääsu ei olnud, siis kannatas ta kahe tunnise tseremoonia välja ning lahkus kirikust õlgu kehitades. Siobhani couchsurfingu lood on lõputud. Naljakas, minul ja Tomil olid sisuliselt ainult ülipositiivsed kogemused, kuid ilmselt kui seda süsteemi kasutada suisa igapäevaselt, siis satub kokku ka veidi erilisemate inimestega. Nii jätkab Siobhan lugudega, kus on arusaamatused tekkinud just meestega, sest enamus Lõuna-Ameerika couchsurfaritest mehi eeldab, et üksik naine on alati valmis seksima. Lugude sisse mahuvad ka seigad eriliselt hoolimatutest või eriskummalistest inimestest.

Siobhani on Lõuna-Ameerikas kuus korda röövitud ning tema sõnul pole politseinikest midagi kasu. Kui ta ühel korral varguse tõttu politsei poole pöördus, siis tõmbas politseinik oma sahtli lahti, kust vaatasid vastu Siobhani varastatud asjad(?!) ning politseinik küsis, kas Siobhan sooviks talt midagi osa? Ka see pidi tavaline olema, et politseinikud saabuvad õhtul koju päeval varastatud asjadega... Ka narkootikumidega kauplejad on tihtipeale osa politsei võrgustikust. Narkootikumid olid näiteks Tšiilis San Pedro linnakeses nii tavalised, et ühes restoranis ettekandjana töötades, oli ta ainuke, kes kahe prae ette kandmise vahel köögilaualt kokaiini triipu ei tõmmanud – kõigi ülejäänute jaoks on see seal kokaiini tootvas kõrbelinnas ülitavaline.


Siobhan on Lõuna-Ameerikas pettunud, sest võrreldes Lähis-Idaga, kus ta pikalt reisis, on siinsed inimesed ükskõiksed, mitte-abivalmid, valetavad ja varastavad. Ta ütleb, et ta jätkab Lõuna-Ameerikas reisimist vaid põhjusel, et kõik ära näha, et kunagi siia enam tagasi ei peaks tulema. Mmm.. tunnen end Cusco „turvakodus“ kohe poole paremini ning reisikihk jääb kuidagi väiksemaks. Kuigi järgmistel õhtutel selgub, et ka Lähis-Idas juhtus Siobhaniga „asju“.


Kord rongiga Iraanist Süüriasse sõites läks Siobhan akna vahele oliivipuudest fotosid tegema ning oma suureks üllatuseks avastas, et rongi kolm viimast ehk tema vagunist järgmised vagunid on liipritelt maha vajunud, lohisevad mööda maad kaasa ning ajavad suitsu välja. Kuna ees oli tunnel tulemas, siis jooksis Siobhan tagasi vagunisse ning hüüdis oma uutele sõpradele ehk kaasreisijatele, et need tõmbaks hädapidurit. Keegi seda tema suureks üllatuseks ei teinud. Lõpuks kui ta karjudes käratas, siis üks mees siiski tõmbas seda, kuid Siobhani saatsid selle peale kaasreisijate etteheitvad pilgud. Järgi lohisevad vagunid sõitsid vastu tunneli seina... Seal sees olid inimesed... Siobhan jooksis välja, kuid keegi teine välja ei tulnud.... Täielik ignorantsus?! Kui pärast tundi aega lõpuks mõned inimesed rongist välja tulid ning Siobhan ühe rongiga järgmisse peatusesse jõudis, kõndis ta otsejoones jaamaülema juurde ning soovis aru pärida, et miks keegi inimesi ei päästnud kannatada saanud vagunitest? Jaamaülem kuulis õnnetusest Siobhanilt esimest korda, palus Siobhani kaamerast fotosid näha ning ootamatult kustutas kõik fotod. Lisaks selle ähvardas ta ning käskis Siobhani lahkuda ning oma nina mitte nendesse asjadesse toppida... Sellest õnnetusest ei ilmunud mitte kunagi mitte midagi pressis.. ja ei ole ka teada palju inimesi selles hukka sai..


Pärast rongiõnnetust, kui Siobhan Süüriasse jõudis ning end couchsurfari sõbra juurde sisse soovis seada, siis ootas teda ka seal ees üllatus. Nimelt selgus, et Siobhani koduks/öömajaks saab internetipunkt. Noormees teatas täieliku enesekindlusega, et kui internetipunkt suletakse, siis nad lükkavad toolid kokku ning see on Siobhani voodi. Siobhan pakkus, et ta läheb parem hotelli, kuid noormehe ülihooliv isa tuli Siobhaniga jutustama ning minek jäi katki... Isa kutsus Siobhani õhtust sööma, kuid see ei sobinud miskipärast noormehe plaanidega, kes lihtsalt pani Siobhani kiiresti internetipunkti luku taha ning ütles, et homme sööme, homme näeme... Siobhan veetis unetu öö kokkulükatud toolidel luku taga ning hommikul ootas teda ees järgmine üllatus... Nimelt astus sisse noormees ning meelaid liigutusi tehes teatas ta Siobhanile, et ta on armunud ja sooviks blondi neiuga abielluda.... Selle kinnituseks riputas ta Siobhanile kaela kalli kaelakee.... Siobhan värises ning ütles, et tal on hirm... ja et ta tahab lahkuda.. Mees ei lasknud tal minna, vaid flirtis edasi järgmised kaks tundi. Lõpuks võttis Siobhan kasutusele teise taktika – nimelt hakkas vastu flirtima. Tegi noormehele selgeks, et ta tahab duši alla minna ning midagi seksikat mehe jaoks selga panna. Ettekäändega, hotelli duši alla minna, sai lõpuks interneti kohvikust põgenema ning takso peale ning teise linna. Ühel hetkel lendas takso aknast vabaduse hinnaks välja ka noormehe kingitud hinnaline kaelakee...


Taolistel lugudel ei tule nädala jooksul lõppu – lood ohtlikest olukordadest vahelduvad lugudega kokkupuutumistest kummaliste inimestega. Kuna minuga ei ole ilmselt ka 1/10ndikku midagi sellist juhtunud, kahtlustan, et äkki tal on miski needus peal...

Uurin: „Siobhan, aga miks sa üldse reisid?“ Siobhan vaatab hetkeks oma ette ja vastab: „Ma ei tea, miks ma alustasin, aga ma tahan jätkata, sest see on uskumatu kui palju ma olen viimase nelja aasta jooksul arenenud. Ümberringi ehk maailmas on miljoneid väikeseid maailmu, mis eksisteerivad paralleelselt. Ma saan alles nüüd aru, kui väike minu maailm kodus Napieris (Uus-Meremaal) oli - kuni 18 aastani ma teadsin vaid seda ühte ning nüüd nii paljusid. Uskumatu on ka uute keelte omandamine - on täiesti uskumatu kõndida kellegi juurde, kelle elu on nii-nii erinev minu omast ning olla võimeline temaga suhtlema. (Siobhan räägib vabalt nüüd portugali ning hispaania keelt). Ja nüüd mul on sõpru üle kogu maailma!!! Ja nad on nii erinevad, et nad tõenäoliselt isegi ei saaks omavahel läbi... Enamus Uus-meremaa sõpru on aga nüüdseks hoopis kadunud, kuid maailmas on niipalju sõpru juurde tekkinud. Pärast nii pikalt reisimist, kuidas ma saan peatuda? Nii palju väikeseid maailmu on ju veel avastada. Maailm on üks koht, kus kõik ongi õppimine.“ Uurin edasi: „Kuidas sa vaatamata kõigile neile negatiivsetele kogemustele oma positiivset meelt hoiad?“ Siobhanil on vastus kohe varrukast võtta: „Jah, ma olen küll iga kord nii vihane, aga ma proovin selle kohe unustada ning lähen järgmisse kohta positiivse meelega ja ilma eelarvamusteta. Usaldan vist nüüd küll inimesi veidi vähem, aga iga kogemus on õppetund...... olles õppinud oma õppetunni, saan sellest halvast üle ning usun, et igakord on uus ja ilus kogemus mind ootamas..“.


Minu juurest teele minnes on Siobhan veendunud, et vaatamata hirmutavatele guerilla lugudele ja ohtudele, läheb ta siiski Columbiasse läbi Amazonase džungli – justkui seiklusi otsides. Teen suuri silmi. Ta lisab: “Ma tahan elada oma elu täpselt nii nagu ma elan seda praegu! Ma tahan olla vaba ühiskonna käeraudadest! Ja minu seiklused alles nüüd ja just praegu algavad!“


Imetlen sind Siobhan ning hoian pöialt!

Marika, võrreldes Siobhaniga tagasihoidlik seikleja

Kommentaare ei ole: