teisipäev, 12. jaanuar 2010

Maa ja taeva vahel ehk Quilotoa ring

Ainukese külalisena suures hostelis

Tädi Pauline tehtud apaca villa sokkides

Buss peatub keset tühermaad ning minu ees olev kahe punupatsiga neoonroosas pontšos olev tädi muutub ärevaks ja piilub muudkui üle istme minu poole. Peagi saan aru, et ta proovib mulle selgeks teha, et ma pean siin maha minema. Siin...?! Kuna tegu on pealtnäha tühjusega, otsustan tädi soovituses kahelda ning küsin igaks juhuks enda taga istuvalt mehelt, et kas see on tõesti Quilotoa? Mees noogutab. Mul ei jää muud üle kui oma kompsudega maha kobida, heinamaal ühe hobuse kõrval istet võtta ning enda ja hobusega aru pidada, et mis siis nüüd.

Olen nimelt moodsast Ecuadori pealinnast Quitost umbes 3 tunni sõidu kaugusel lõunas, Cotopaxi piirkonnas indiaani külakesi avastamas (seda kutsutakse Quilotoa ringiks). Täiesti kaootilises bussigraafikus (kus bussid liiguvad ainult teatud külakeste vahel, enamus üks kord päevas ning täiesti absurdsetel kellaaegadel ehk näiteks kell 3 hommikul?), õnnestus mul eelmisel päeval kuidagi imekombel jõuda Saquisilist järgmisesse külakesse nimega Chugchilani ning nüüd Quilotoasse ning siit tahaks edasi minna Zumbahuasse. Keda huvitab kohalik indiaani elu ning maakohad, siis seda autentset Ecuadori piirkonda soovitan kahe käega soojalt!!!

Kõnnin mööda mäkke tõusvat teed ning siis mööda heinamaa taolist mäeserva üles ning seal, maailma äärel seisab naine (vist ei ole vaja enam mainida, et ikka kaabuga, punupatsiga, sametseeliku ning heledate sukkadega). Jõuan ta kõrvale ning mul jääb suu lahti – minu ees avaneb vaade kraatrile, mille põhjas on imeline türkiissinine/rohekassinine müstiline järv. Naine vaatab mind ning ütleb: „Eksole ju ilus?” Olen sõnatu. Naine on Pauliine, ta on 43 aastane, tal on kaks last, hostel, viis koera, lambad, mõni laama ning kunstnikust mees. Ta maja on kohe siinsamas kraatri veerel. Pauliine kutsub mind enda poole – kahjuks küll mitte sõbrannatsema, vaid kunsti ning kudumeid vaatama. Muldpõrandaga maja on väsinud ning väga vaene. Pauliine laob lagedale sokid, kindaid ja kampsunid - kõik ikka kas apaca või laama villast. Laama vill on karedam ning apaca vill pehmem. Pauliine väidab, et ta on need kõik ise teinud, kuigi kõik näevad kangesti masinakudumina välja ning täpselt samasugused kui eelmisel päeval Saquisili turul nähtud. No mis sest, et Pauliine udutab – väljas on ju külm. Soetan endale 120 krooni eest apaca villase mütsi, kindad ja sokid, soovin Pauliinele äris õnne ning otsustan minna ümber järve, mööda järsku kraatri äärt trekkima.

Seisatan kraatri äärel, imeilus vesi allpool sillerdamas. Vee värvus muutub sõltuvalt sellest, kas päike paistab või on taevas pilved. Mõõdan pika pilguga vastaskaldalt paistvaid järske ning kõrgeid kaljunukke. Tädi Pauliine hoiatas, et ring ümber kraatri võtab kiire kõnniga 4 tundi ning aeglaselt kõndides 5. Kuna minu peamiseks spordialaks on viimastel aegadel olnud bussiistmel auklikust teest tingitud hüppamine, siis otsustan taamal ilutsevaid järske tõuse trotsida ning siiski minna.

Algus on lõbus, sest minu teele satub mägirahvaid, kes tõenäoliselt isegi kuulsatele juudi soost ärimeestele silmad ette teeksid. Ühel künkal istub vanem naine ja karjatab lambaid. Kui proovin teda seljatagant pildistada, saab ta tohutult kurjaks ning sajatab mis hirmus. Otse loomulikult nõuab ta mult kahjutasuks raha. Kui 5 eeki väärtuses raha talle kompensatsiooniks pihku pistan, nõuab ta järjekindlalt sama palju veel. Olen tädi nahaalsuse üle veidi šokeeritud, kuid kohe mõistan, et eks ma olen ise ka parajalt nahaalne oma fotode tegemisega. Rikun raha andmisega küll igasugu hooliva turismi reegleid, kuid vabandan end välja põhjusega, et ega ma ju ise ka ei tahaks, et iga suvaline turist muudkui tuleb ja minust fotosid teeb. Tädi leebub lõpuks veidi ja lubab mõned pildid veel teha. Kui aga palun tal oma varem öeldud nime korrata, siis kostab ta vastuseks Maria Latacunga (lähedal asuva linna nimi), mis on sootuks midagi muud kui paar minutit tagasi öeldu – tädi valetab nii et suu suitseb :). Kohe ilmub kusagilt võsast ka teine naine ning pakub, et ta võib ka mulle poseerida. Loobun viisakalt. Tädi Maria Latacunga on aga nii hoos, et otsustab minuga veel äri teha. Nimelt pakub ta välja, et tulgu ma aga temaga allapoole järve äärde laamasid pildistama, aga see maksab 3 dollarit. Maria Latacunga loovus ajab mind lihtsalt itsitama ning jätkan oma teed.


Mäeveerel siblib vanapaar oma lambakarjaga. Otsustan kaamera kotti peita ning nendega niisama juttu ajada. Selgub, et nad käivad iga päev oma lammastega mööda järsu kraatri servi ning proovivad neile toitu otsida. Minust allpool mäeveerel kõlkuv vanapapi küsib mult: „Kas sul kella on?” Vastan, et ei ole, aga et ma arvan, et kell on umbes 9. Papi kissitab silmi, vaatab päikesesse ning ütleb: „Ei, kell on kaheksa!” Siis aga minu suureks üllatuseks rebib ta varruka käise ülespoole, vaatab oma kella ning ütleb: „Ei, hoopis pool kümme on!” Olen hämmingus. Tema naine seisab minu kõrval ning hakkab äkki kiiresti midagi hispaania keeles rääkima. Aiman, et ta soovib mult midagi saada, sest ta käsi on miskipärast pikalt ette sirutatud. Otsustan ullikest mängida ning ütlen, et ma ei saa kohe üldse mitte midagi aru mis ta räägib ning hüüan neile lahkudes: „Adios!”. Hiljem taipan, et papi vist tahtis minult kella endale kingituseks lunida? Mhm....

Kõnnin teadmata aja justkui ebareaalsuses. Enamuse ajast kulgeb teerada mööda kitsukest kraatri serva, nii et ühel pool on umbes kilomeetrine järsk sügavik ning teisel pool veidi laugem, kuid kaljune mäeselg. Tuul puhub, rohupuhmad sahisevad, õhus on kõikemattev vaikus ning kõrguse ning kauguse tõttu ei näe ma pikalt ühtegi hingelist. Üle vastaspoolel asuva kraatri ääre roomavad alla sinise vee poole kerged valged tantsisklevad pilved, justkui soovides veega üheks saada. Väljaspool kraatrit laiuvad Andid, nende veerel põllud ning mööda mäekülgi on laiali üksikud majakesed. Näen eemal liikumas punast täpikest, mis on ilmselt punase pontšoga lambakarjus ning hiljem istub kaugel-kaugel ühel mäenukil sinises täpp - pontšos lambakarjus koeraga. Imeline. Jõudes kõige kõrgemale kraatri servale, tunnen et olen nii kõrgel ning siniselt hõõguvas vees on mingi müstika, et otsustan istuda ja mediteerida. Pean tunnistama, et peale Balilt lahkumist on kuidagi need mediteerimise korrad harvaks jäänud, ei ole nagu kuidagi see olnud, kuid nüüd on õige hetk. Sulan vaikusesse ning kui silmad avan, selgub, et olen sulanud üheks ka suure pilvega, mis on mind täielikult enda sisse mässinud. See on müstiline ja võimas ühekorraga.


Minu truuks kaaslaseks sellel matkal on hispaania keele sõnaraamat. See on parim viis õppimiseks, sest otsustan proovida oma mõtteid hispaania keeles väljendada ning nii peatun tihedamini kui tavaline matkasell, sest mul on tihtipeale sõnaraamatust mõnda sõna vaja uurida. Aha... et näe kavalaid – ühe täheline erinevus - pintura ja pintora, mis tähendavad vastavalt maali ja kunstnikku. Ning ooo – gallina on kana – ahaa, sealt see Gallina Blanca supp tulebki. Ja cansada on väsinud, kuid casada abielus. Äh, et ma kellelegi kogemata ei hakka seletama, et abielus olen. Aha... Ja aeg lendab.

Vahepeal kisub olukord ekstreemseks. Nimelt liigub minu poole kari lambaid. Tundub, et nende karjuseks on kaks ülikurja koera ning omanikeks püstloodis kraatriserval oleval põllul kartuleid rohivad kaks memme. Üks koertest aga näeb, et liigun lammaste poole ning ta sööstab minu poole hirmsasti haukudes kui püssikuul. Umbes meeter enne mind jääb ta paigale ning hakkab lõuad pärani minu suunas mingeid hüppeid tegema ning proovib mind hammustada. Ma ei karda üldiselt koeri ning nii püüan ka selle koeraga nagu ikka eesti keeles sõbralikul toonil rääkida. Tavaliselt mõjub. Hetkeks tundub, et ka see koer rahuneb. Aga nii kui ma proovin teha ühe sammu mööda oma rada edasi, mis tähendab ühtlasi, et lammaste poole, sööstab see hull peni otsejoones minu jalgade poole ning naksab mind õrnalt. Siis saab mu kannatus täis. Karjun paarsada meetrit eemal olevatele memmedele, kes on selleks hetkeks juba pilve sisse mattunud ja ma ei näe neid enam: „Appi!!! Palun kutsuge oma koer ära, ma ei saa edasi minna!” Aga sealtpoolt kostab vaikus. Julgen juba kahtlustada, et varsti ilmub üks neist minu juurde ning küsib dollari selle eest, kui ta oma koera ära kutsub. Seda aga ei juhtu ning üldse ei juhtu midagi. Memmed on vait. Teen katseks veel ühe sammu ning segane peni ründab mind jälle. Otsustan, et seisan lihtsalt paigal. Ei liigu ning ehk ükskord ikka midagi saab. Hoolikast lambavalvurist poolsegane verejanuline koer istub ka – ka tal on kogu aeg maailmas. Űhe silmaga valvab mind ning teiega jälgib lambaid. Pääsemine tuleb lõpuks aga ootamatust kohast. Nimelt on mu päästjateks lambad, kes otsustavad lihtsalt ühel hetkel ümber pöörata ning tuldud teed tagasi minna. Kui lambad on ohutus kauguses, longib koer neile lihtsalt järgi. Teen ühe argliku sammu ning ime – koeral ei ole minust enam sooja ega külma. Läkski kõigest 15 minutit.

Pärast nelja tundi tühjust, oma mõtetes ning oma maailmas olemist, mööda libedat ja üles mäge roomavat teed ning täienenud hispaania keele sõnavara, muutuvad mu jalad nuudliks. Minu jalge all olev rada laskub pikalt ja ohtlikult kordi ja kordi, nii et pean end tihtipeale tagumiku peal alla laskma. Ja siis tuleb jälle tõus – nii karm, et pean iga 10-20 sammu tagant puhkama – ilmselt mängib oma rolli ka 4000 meetrine kõrgus. Ilm muutub tuuliseks ja külmaks ning sajab. Väsimus on. Õnneks olen siin trekil üksinda, nii et ei ole mitte kedagi teist süüdista selles, et miks ma siin olen ning vinguda ei ole ka kellelegi teisele kui ainult endale. Nüüd on kogu kraater üleni suure pilve sisse mattunud, mille sees sajab. Minu sihtpunkt, mis mulle varem vihjeid andis, et kui kaugel ma olen, on sootuks kadunud. Mulle tundub, et iga nurga taga peaks kohe-kohe küla olema... aga ei – järgmise nurga taga on hoopis uus tõus, raskesti kõnnitav liivakõrb ja karm tuul. Teel on igal pool hobuse sitta. Nii tuleb mul idee, saata universumile soov, et mulle tuleks vastu hobune koos ratsanikuga, kes mind tagasi külla viiks. Hobust aga ei tule ega tule. Ühtäkki mõistan, et universum on ikka tark küll ;). Nimelt on mul juba niigi tükk tegemist, et kahe jalaga maa peal olles end mitte väga kõhedalt seal maa ja taeva vahel kõõludes tunda. Ei oleks mingit varianti, et mina kui kogenematu ratsanik hobuse seljas üldse kuhugi ilma südameatakita jõuaks – kitsal kraatriserval hobusega sõitmine oleks hullem kui igasugused ameerika mäed. Rühin edasi! Ja nii veel kaks tundi. Samal ajal on aga sisulist püstiloodis mäeveerel inimesed, kes midagi istutavad – naised samasuguses riietuses nagu turul – ikka valged sukad ja neoonvärvilised pontšod. Vot see on tase – kartulipõllul ka sama shikk välja näha kui linnas!!!

Kui lõpuks üleni tolmusena pärast kuut tundi turnimist külla tagasi jõuan, varisen märjana ning külmununa, kuid õnnelikuna oma külma hotellituppa kolme teki alla ja näen und. Näen unes, et kõnnin selle kraatri serval ja millegipärast kukun alla. Sulen silmad ning kukun uuesti. Ja nii lõputu arv kordi. Lõpuks taipan – et aga miks ma kukun?, ma ju oskan lennata!! Niipea, kui seda tõden, sirutan kaks kätt kõrvale ning lendan – liuglen üle sini-sinise veega järve ja kraatriservade ja mägede ja põldude ja lammaste ja laamade... Loomulikult ma oskan ju lennata, ma olin selle vaid unustanud. Oluline on seda üles ärgates aga enam mitte ära unustada...

Marika

Kommentaare ei ole: