laupäev, 19. detsember 2009

Vihmata vihmametsas vol 2 ehk inimesed džunglis

Quitos musta pesu puhta vastu vahetamas

Sain äsja uudiseid, et Eestis on paks lumi. Aga siin on soe.

Õlikütid.

Guyabeno kaitseala oli kunagi koduks paljudele indiaani hõimudele – Sionadele, Secoyadele, Cofanidele, Quichuadele ja Shuaridele. 1960ndatel aga avastati Ecuadori džunglist naftat ning sellest ajast hakkas kõik untsu minema. Nimelt tookord naftat kaevandanud USA firma reostas tohutult ning kaevanduse pärast kolisid paljud hõimud nendest piirkondadest ära. Ligi 30 000 inimest kaebas selle naftafirma kohtusse ning see aitas kaevandamise peatada. Tänaseks on platsis aga uued firmad, kellel on pikaajalisem ja kavalam strateegia – nimelt proovivad nad algatuseks ning kohalike meeleheaks eelmiste firmade poolt tehtud kahju heastada ning hetkel teostavad nad uuringuid, kuidas kõige ohutumalt naftat džunglist kätte saada. Kohalikud mehed arvavad, et järgmise 10 aasta jooksul alustatakse kindlasti kaevandamisega, sest Ecuadoril on raha vaja. Suure tõenäosusega kaob siis Ecuadori ida osa katva džungli puutumatus. Päris lõunas, piirkonnas kuis peaks ka palju naftat olema, elavat aga hõimud, kes ei taha tsivilisatsioonist midagi kuuldagi ning kes tapavad kõik inimesed, kes nende territooriumile tulevad. Nii on oma otsa leidnud arvukad õlikütid, sealhulgas üksjagu Ecuadori sõjaväge, misjonärid ning muud antropologistidest õnnekütid. Kohalikud ei tea muust maailmast midagi ning nii laskvat nad oma mürginooli isegi aeg-ajalt ilmuvate suurte hiigellindude ehk helikopterite vastu...

Scoyad ja Sionad.


San Victoriano küla on tänaseks ainuke järelejäänud kommuun siinse Guyabeno jõe ääres, kus elavad segamini Scoya ja Siona hõimu esindajad (tänaseks on küll nende veri juba tublisti muude Ecuadoris esindatud rahvaste omaga segunenud). 40 aastat tagasi oli siin rohkem hõime ja külasid, tegeleti musta maagiaga, kanti oma spetsiifilist riietust, harrastati omi rituaale ning tagatipuks oldi ka inimsööjad. Tänaste külaelanike vanemad on ilmselt kõik inimeselihal lasknud hea maitsta. Giidi sõnul söödi näljast (mitte austusest nagu Paapua Uus-Guineas) vaenlase küla elanikke, kuid tänaseks on see rituaal kadunud ning giid hoiatab, et ma selleteemalisi küsimusi külaelanikelt ei küsiks, sest see on tabu teema. Täna elab siin umbes 25 peret, kõik suhteliselt tavalistes majades (vaiadel nagu Laoses, Kambodžas ning Vietnamis) ning kannavad tavalisi riideid. Üle küla üürgab moodne reggetoni muusika ning kuskilt kostab tele-seebi hääli. Küsin, et milliseid traditsioonilised pidustused veel elus on, ning giid vastab, et kõik traditsioonid on surnud, selle asemel lihtsalt pidutsetakse ning juuakse ohtralt kohalikku suhkruroo alkoholi. Kristlastest misjonärid tõid siia juba kaua aega tagasi katoliikluse ja protestanismi, peale mida külaelanikud oma iidsed tavad lihtsalt hülgasid ning hakkasid Jumala kartlikeks ja sõnakuulelikeks ilmakodanikeks. Täna ei ole külas ühtegi kirikut, rääkimata preestrist ning kohalikud igapäevaselt usuga ei tegele. Küll on aga küla kaheks jaotunud, kellest kumbki pool kummardab erinevat Jumalat. Nimelt ühel pool jõge elavad perekonnad, kes soovitavad säilitada džunglit kui kaitseala ning nende Jumalaks on turistid. Teisel pool jõge elavad aga nafta-Jumala sulased ehk need inimesed, kes on turismi vastu ning soovivad, et naftafirmad tuleks džunglisse kaevandama. Nafta-Jumala pool täna turismiga raha ei teeni ning seetõttu elavad (veel?) nad mõnevõrra vaesemalt, kuid tulevikus loodavad saada naftafirmade lubaduste kohaselt suuri kompensatsioone. Turismi-Jumala pooldajad teenivad turistidele enda näitamisega piisavat sissetulekut, nii et nad ei pea muuga tegelema.

Nii lubataksegi meid lahkesti turistisõbralikku külapoolde vaatama kuidas manioki ehk kassaava puu juurest tehakse leiba. Indiaani näojoontega pontsakas tädi Lucia on Scoya hõimust ning ta räägib veel veidi scoyade originaalkeelt ehk paicoca’t. See kipub aga ununema ning nii on ta läinud üle hispaania keelele. Lucia on umbes 30 aastane, kuid koolis ei ole ta kunagi käinud ning seetõttu oskab lugeda ja kirjutada oma sõnul vaid natukene. See-eest on ta aga oma vanematelt pärinud olulisemad ellujäämise oskused. Ta näitab meile kuidas puujuurest leiba teha. Lucia käsitleb hiiglasliku mansetat nagu mõnd mänguasja. Ta raiub maha puu, juurib selle üles, koorib juured, mis näevad välja sisuliselt nagu suur valge redis või kartul. - see on maniokk. Maniokk riivitakse, nõrutatakse vesi välja, puru surutakse kuumale plaadile ning lihtsalt küpsetatakse. See ongi kohalike toit – Ecuadoris muidu tavalise kartuli ja riisi asemel süüakse siin seda leiba - ikka kala ja kanaga vaheldumisi. Leiba tehakse üks kord kuus terve hunnik ning siis ülejäänud kuu süüakse seda kuivanult krõmpsuna. Mm.. see kassaava leib maitseb guyava moosiga imehea...

Seitsmene Alfredo.


Alfredo on Lucia poeg. Kõigil inimestel Ecuadoris on tegelikult 4 nime – 2 eesnime ning 2 perekonnanime (üks ema poolt ning teine isa poolt). Alfredo ülejäänud nimed on mul selle loo kirjutamise ajaks sootuks ununenud. Alfredo on seitsmene ning ta kõõlub meiega koos turistide jaoks ehitatud onnis, niikaua kui ta ema leiba küpsetab. Selgub, et Alfredol on ka väike vend, kes on kahe aastane, aga temast ei ole palju tolku, sest enamus ajast ta lihtsalt ainult magab ja sööb. Alfredo käib koolis. Kool on samas külas üle jõe. See on küll mõnevõrra kehvem kui 4 tunni kaugusel asuv Lago Agrio kool, kus paljud külalapsed kohe nädalaks paika lähevad, aga Alfredole meeldib kodu lähedal koolis käia. Selle asemel käib hoopis tema õpetaja Lago Agriost. Koolis õpivad nad ajalugu, matemaatikat ning Alfredo sõnul: „aaa, eee, iiii, oooo ja uuuud ka”. Sporti millegipärast koolis ei õpetata, kuigi Alfredole meeldib üle kõige jalgpall. Keset küla hiilgabki suur jalgpalliväljak, koos selle ääres olevate puulaudadest kokkuklopsitud tribüünidega. Alfredo käib iga päev ka jões ujumas, aga ainult siinsamas lähedal. Kaugele ta ei saa ujuda, sest ta väsib ära ning siis hakkavad ju käed valutama. Toidust maitseb talle ülekõige ema tehtud casabe leib.

Šamaan Don Alberto.


Siinse kogukonna elu üheks oluliseks komponendiks on Šamaan. Meid veetakse ka elusat šamaani vaatama. Šamaan elab muust kogukonnast eemal oma perega üksi metsas. Põhjus on lihtne, nimelt ta tahab ümber oma maja taimi kasvatada ning kogukonnas, kus on lapsed ja loomad ei ole see lihtsalt võimalik. Šamaani nimi on Don Alberto Grefa ja ta on üle 80 aasta vana. Don Albertol on sõbralik maalingutega nägu, läbi nina on torgatud papagoi sulg ning kaelas on tal oma šamaanist vanaisalt päranduseks saadud tiigri kihvad ning muud vidinad. Ta tunneb üle 500 ravimtaime ning ta on šamaan olnud juba üle 50 aasta. Šamaaniks võib saada igaüks, kes on suudab juua ühe väga kange (kangema kui ayahuasca) hallutsinatsioone esilekutsuva taime keedust ning peale seda ellu jääda. Don Alberto õpetaja juures oli temaga koos õppimas 12 õpilast, kuid ainult 2 suutsid taimega rinda pistes võitjapoolele jääda. Üks neist oli otse loomulikult Don Alberto. Don Alberto juurde tulevad inimesed igalt poolt oma muredega – peamiselt aitab ta lahti saada kurjadest vaimudest ning aitab ka veidi vajalikku nõidust teha. Raha ta ei võta, kuid tahab, et tema juures veidi tööd tehakse. Don Alberto demonstreerib meile ka osaliselt rituaali, küll ilma ayahuascata. Eelmisest loost tuttav hollandi mees, kes ei usu mitte üks raas sellistesse ebamaistesse asjadesse satub nagu kiuste katsejäneseks. Don Alberto vehib mingite lehtedega tema pea kohal ning laulab kolm chanti. Esimene on selleks, et aru saada, mis patsiendil viga. Teine selleks, et puhastada see inimene pahadest vaimudest ning kolmas on uue energiaga täitmiseks. Hollandi mees on aga peale rituaali sama tuim ja uimane kui enne rituaali. Hmm... Küsin Don Albertolt, et kas ta armunõidust ka teeb. Ta vastab, et ikka, aga sel juhul pean koos temaga ayahuascat jooma ning siis ilmub minu tulevase pilt minu silme ette. Küsin, et kas ta ka oma naise (kes on ka šamaan muide) nõiduse teel sai?! Don Alberto pilgutab silma ning räägib loo: „Mul oli 5 pruuti korraga – üks ilusam kui teine. Aga ma jõin ayahuascat ning siis ilmus minu ette nägemuses hoopis üks teine naine. Ja tema saigi minu naiseks”. Ta pakub välja, et joome koos ayahuascat ning siis saame ka minu tulevikust aimu. Kahjuks on giid liiga organiseeritud ning pean seekord lahkuma. Aga Don Alberto, küll ma tagasi tulen!!!

Marika

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Ja veelkord tõestus,et u s k on ainus nõidus maamuna peal...