esmaspäev, 7. detsember 2009

Inimkatsed vol 11 ehk kodutuna koduselt

Quito kesklinnas ühes hubases kodus

Öösiti on +10 kraadi

Möödunud nädalaga jõudsin Vietnami põhja osast lõunasse ning Aasia kontinendilt Lõuna-Ameerikasse. Mäletan ise, kuidas Eestist vaadates tundub selline liikumine ühe paraja ettevõtmisena ning tõsise rännakuna. Mulle aga endalegi üllatusena oli Saigonis veedetud aeg sarnane Tallinna elule ning 3 päevane reis Lõuna-Ameerikasse oleks justkui Tallinnast-Saaremaale sõit, mille jooksul tuttavaid kohata. See ei ole mingi ränduri poolne laiamine, vaid järjekordne tõdemine, millise erinevuse või pigem koduse olemise reisimisse toob see, kui kohtad toredaid inimesi ning kui sind ootavad erinevates sihtpunktides ees lahedad tuttavad ja armsad sõbrad.

Neljapäev.


Vietnami keskosast lõunasse sõitvas pilgeni täis bussis kostab ühtäkki: „Üks, kaks kolm...” Kuigi olen parasjagu nagu silk karbis ehk jagan viie teise seljakotiränduriga bussi tagumise pingi asemel olevat „lamamisaset” ning olen litsutud akna ja suure Texase poisi vahele, olen siiski veendunud, et mu kõrvad ei petnud mind... Ei, see ei olnud üksi-kaksi-kolmi. Ma ei suuda oma head meelt varjata ning kilkan: „Kas ma tõesti kuulsin eesti keelt!?!” Minu ees olevad neiud pööravad pead, teevad hetkeks üllatunud nägu ning kohe ei suuda keegi meist enam elevust varjata. Jah, täiesti suvalises Vietnami ööbussis kohtun Katsi, Tiiu ja Kadriga, kes kondavad ka mööda ilma ringi (nende seiklustest saab lugeda: www.nurgataga.blogspot.com). Ajame rändurite lobajuttu nagu vanad tuttavad. Äkki pöörab minu poole end Kadri ning küsib: „Kuule, issand, kas sa oled äkki see marika-ja-tomi-blogi Maaaaariiiika?!” Nojah...see kõlab nagu Baari-Paavo või midagi sellist (uuemaid telekangelasi ma lihtsalt ei tea) - väga kodune igatahes.

Reede. Hommikul saan telefonikõne (ka siit blogist tuttavalt) itaallaselt Filippolt, kes uurib, et kas ma olen nö kodus ehk Saigonis. Tal on nimelt terviserike ning et ta tuleb Saigoni arsti juurde ning möödaminnes on ju tore vanu sõpru näha. Oiiii, mul on hea meel Filippot uuesti näha ning on tunne, nagu mõni vana Saaremaa tuttav tuleks Tallinnasse, kellega kohvi juures kiire „mis-su-elus-uudist” infovahetus teha.

Laupäev. Saigoni tänaval kõndides kuulen äkki väga selgelt meeshäält hüüdmas: „Mariiiiika?!” Pööran end igaks juhuks ümber, kuigi kahtlen, sest vaevu, et sellest 7 miljoni inimesega linnas mul mõni tuttav on. Ja tõepoolest, minu poole tõttab pikkade sammudega saksa kirurg Thomas, kellega Phu Quoci saarel trehvasime ning kes end Saigoni sisse seadnud on. Mulle hakkab isegi see suur ja kõle Saigon kodusemana tunduma, kui juba tänaval juhututtavad on.


Pühapäev.

Istun Saigoni hotellitoas ja mul on imelik tunne. Minu kõrval istub Merle. Jah, see Bali lugudest tuttav Eesti Merle. Kummaline, täiesti juhuslikult klappisid meie sõltumatud toimetamised niiviisi, et meil on 60 tundi ühist aega Saigonis, enne kui kumbki oma teed jätkab. Oii, Merlega koos saabub imeline Bali hõng ning olemine muutub nii koduseks, justkui Bali aegadel, kui üksteist aeg-ajalt surnuks üritasime rääkida, sest imestust universumi trikkide ja üllatuste üle ikka jätkub ja jätkub. Kohtume justkui möödaminnes, mõlemad oma „uue elu” ootuses. Merle on oma spirituaalse Bali imedemaa elu vahetamas Vietnami ranna tšiki ning surfari oma vastu. Mina ootan, et Aasia virrvarri universumist lõpuks lahkuda ning minna metsikumasse ning ürgsemasse lõuna-ameerika universumisse. Kodune ja armas on.

Esmaspäev. Sõidame keset tundmatut Saigoni külla My’le, kes elab Saigoni äärelinnas – justkui selline tunne on, et läheme vanale kooliõele Mustamäele külla – nii loomulik on kõik. Sain My’ga tuttavaks Balilt tulles Kula Lumpuri lennujaamas ööd veetes, kuid nüüd on tunne, et justkui tunneksime üksteist juba aastaid, lihtsalt ei ole ammu näinud. My kodu on väga moodne ja euroopapärane ning ema vaaritatud Vietnami kodutoit viib lausa keele alla... Kodune on.

Teisipäev.

Meie hotellituppa ilmub Tom, paraku küll arvutiekraani vahendusel. Istume Merlega teine teisele poole arvutit ning ninad vastu arvutiekraani kuulame põnevil lugusid Eesti ja Tomi elust ning saame julgustust Tomi oskusest peale reisi oma elu tõeliselt rahulikult elada.

Õhtul suvalises India restoranis õhtust süües, ilmub sinna puhastverd Eesti surfar Jorma, kes on Merle tuttava tuttav. Selgub, et see on seesama Jorma, kellest ka eelpoolmainitud Kats-Tiiu-Kadri bussis rääkisid ning kellega nad Muy Nes kokku plaanivad saada. (vt ülevaltoodud Katsi ja Tiiu blogi, kus kogu kamp koos on, sealhulgas ka Merle – eh väike maailm). Äsja Eestist saabunud Jormaga saabub Vietnamisse ka värsket Eestimaist õhku ja koduseid uudiseid...

Kolmapäev. Merle saadab mind kallistustega Ecuadori poole teele. Käin möödaminnes Jaapanis vetsus (niikaua kui lennuk tangib), kus peale Aasia „auk-maas-stiiliga” hakkama saamist silmitsen poti küljes olevaid vee hääle tugevuse reguleerimise nuppe justkui maailmaimet ja maandun Ameerikas Los Angeleses. Mul on lennujaamas vastas Chris, kellega Phu Quoci saarel tuttavaks saime. Mul on enne järgmist lendu 10 tundi aega ning selle aja sees, justkui muuseas Los Angeleses olles, jõuan käia Chrisi sõbra koeraga jalutamas, Chrisil külas ning tema naabri pool veini joomas. Käime mööda galeriisid, kus Chris mingeid tööasju ajab, teeme paar tundi rattasporti (mille jooksul möödume rannast, kus filmitud kuulus „Rannavalveseriaal ning peldikust, kus Georg Michael arreteeriti) ja käime turul ja toidupoes Chrisi toiduainete varu täiendamas (mul kauba külluse üle imestades suu kuidagi kinni ei taha jääda). Päev nagu kodus.

Neljapäev.

Hommikul maandun Miamis, ammuse tuttava Pauli ja tema kaaslanna Tiiu imeilusas ookeani äärses hubases kodus. Nad on nii armsalt külalislahked ning neil on imeline oskus mind esimesest hetkes kui kodus tundma panna. Sööme kaunilt kaetud laua taga väga head hommikusööki ja lõunaks Tiiu tehtud imehead lambapraadi, käime ookeani ääres ning basseinis ujumas, räägime maast ja ilmast ja Eestist ja ühistest tuttavatest. Vahepeal tuleb külla veel üks eestlane Alvar ja 5 tundi möödub nagu niuhti. Kodune on. Hiljem tuleb minu mailboxi Tiiult e-mail, kus on ilmselt Pauli kirjeldus kellelegi minu kohta – meil siin käis huvitav inimene – ainult ühe pakiga ja esimene inimene, kes ei soovinud poodi minna :).


Hilisõhtuks jõuan Ecuadori, Quitosse. Mul on lennujaamas vastas Pablo, kes on minu Ecuadori couchsurfarist sõber, kuigi teda lennujaamas alles esimest korda kohtan. Uinun lõpuks peale 3 päevast reisi Pablo hubases kodus pehmes voodis koheva teki all...

Marika, olles väga tänulik oma armsatele sõpradele, kes te aitate mul end kodutuna maailmas rännates koduselt tunda!

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Nii superlahe!!! Pane samamoodi edasi. Kallistused sulle kaasa siit jahedast Eestist. Ilm.ee lubas järgmiseks nädalaks -15 kraadi :D
Annika (V)