„Good Morning Vietnam” ehk lõunast põhja

Üritan Sapa hotellitoas lõket teha

Nii külm on, et soojasaamiseks istun jalad soojaveekausis ja müts peas

Vietnamimaa on üks suhteliselt kitsas aga ülipikk riba. Veedan kolm järjestikust hommikut erinevates Vietnami osades ehk lõunas, põhjapool keskel ning päris põhjas. Kolmel hommikul on tegu kardinaalselt erineva ilmaga, keskkonnaga ning elustiiliga.

Pühapäev, 15. novembri hommik, lõunas Phu Quocis

Minu äratuskell heliseb kell 5 ja väljas on alles kottpime. Minu tuba on kuidagi tühi – ahjaa, ma ju pakkisin eile õhtul taaskord oma elu kokku, seepärast ei olegi mind alati ümbritsevat kerget ja kodust segadust toas märgata. Tõesti, 5 nädalat ning mulle hakkas tunduma, et Phu Quoci saarel on oldud küll ning võiks veidi reisida. Aeg lahkumiseks tundus ka täiesti õige olevat – iga viimane kui üks raamat kuhjast „lugemata” sai tõstetud kuhja „loetud”, minu bungalo taga elanud koerapojad kasvasid nii suureks, et kolisid randa metropoli elu kaema, lainetav ja kodune hülgehall meri muutus helesiniseks ja rahulikuks laguuniks, koos mere muutusega saabusid justkui kokkulepitult kohale ka turistide hordid (ja nende hulgas ei ole võimalik end koduselt tunda) ning ilmad muutusid nii kuumaks, et ma viimasel nädalal keeldusin kella 10 ja 4 vahel välja minemast. Ehk minek!

Eelmisel õhtul tegi hotelli pererahvas mulle pikaajalise viibimise autasuks tasuta „söö ja joo niipalju kui jaksad” õhtusöögi. Kuna ma üksi väga palju süüa poleks jaksanud ning üksi juua ei ole ka teab mis fun, siis kutsusin siit blogist tuttava itaallase Filippo ka kampa, kes selle kuu ajaga mulle tõeliseks sõbraks oli muutunud. Kuulnud, et lähen järgmisel hommikul vara lennukile, ärkas aga Filippos ilmselt mingi ITAALIA MAMMA geen ning ta ütleb mulle, et olgu vara, aga ilma hommikusöögita ta mind lennukile ei lase. Kuna rannakohvikud avatakse alles sel kellaajal, mil minu lennuk õhku tõuseb, siis pakub Filippo isalikult, et tulgu ma tema poole hommikusöögile (nimelt tal on oma köök).

Nii juhtubki, et kell on 5.15 hiilin läbi sooja ja sumeda ööpimeduse Filippo maja poole. Isegi koerad magavad, rääkimata majaomanikust esimesel korrusel. Aga noh, kui hommikusöök, siis hommikusöök ning marsin uksest sisse ilmega nagu oleks kõige normaalsem aeg kellelegi külla minemiseks. Leian hämaralt valgustatud köögist eest ujumispükstes Filippo (sest juba ka varahommikul on nii palav nagu Eesti ühel soojemal juulikuu päeval), kes itaallaslikult žestikuleerides juba mune praeb ja taldrikuid lauale sätib. Istume kõrgel terrassil, koos praemunade ja kohviga kaob ka ööpimedus ning kell 5.45 avaneb terrassilt vaade sinisele merele ning palmisalule. Filippo mõõdab mind altkulmu, on rahuloleva ilmega, et ma ei pea näljasena oma reisi ette võtma, annab mulle lõuna-eurooplase kombel laksuga head-aega musi põsele ning kostab: „Ma arvan, et ära mõnda aega nüüd raamatuid loe! Jälgi parem elu!”

Lippan paariks minutiks veel randa: mehed sätivad end väikest ümmarguste korv-paatidega merele, usinamad pereemad korjavad üleni riietega soojas merevees istudes karpe, porgandpaljad lapsed vudivad vee äärde, luks-hotelli teenindajad kammivad liiva siledaks. Taksoga lennujaama poole sõites möödun turule tõttavatest kolmnurkmütsidest, kelle õlul on hiiglaslikud puuvilja ja juurvilja koormad, taksost kimavad mööda turu-trääniga ülekoormatud motorollerid, jõe-ääres on kalapaadid juba randunud, et turgu värske kalaga varustada.

Esmaspäev, 16. novembri hommik, Vietnami keskosast ülevapool Hanois

Minu äratuskell heliseb kell 5, kuid teki alt välja tulemisega on keeruline, sest tuba on jahe. Jaaa, väljas on väga külm! Nimelt kui eile lennukiga Hanois peale 3 tundi lendamist (just! 3 tundi võttis Phu Quocilt Hanoisse jõudmiseks – see on justkui 2 pikkust Tallinnast Stockholmi!) maandusin, siis oli üllatus suur, kui stjuardess teatas sõbralikult, et väljas on 15 kraadi. Ja oligi – kujutate ette! See vist oli vastus kõigile minu kobisemistele Phu Quoci kahe viimase nädala jooksul liiga kuuma ilma üle. Seon salli enda ümber, otsin kotipõhjast üles riided, mida ei ole peale aprilli puutunudki. 40 kraadist 15nessse jõudmine on ikka paras šokk nii kehale kui meelele.

Terve hotell „Sport” Hanois magab. Lobby on kottpime ning uks on lukus, komistan õnneks millegi otsa, mis äratab vastuvõtu töötaja üles. Minu silmad on juba pimedusega harjunud, kuid tema mind ei suuda pimeduse varjust eristada ning hakkab end uuesti magama sättima. Sosistan, et sooviksin välja minna. Mees ehmub justkui oleks kummitust näinud, ning paneb tule põlema. Mees teeb väga unist nägu, vaatab mulle mõistmatult otsa, vaatab kella, vaatab uuesti mulle otsa ning ütleb: „Kell on 5.20”. „Jaa! Ma tean, aga palun ma sooviks välja minna!” vastan mina. Eh, kas siis kell 5.20 on keelatud Hanoi tänavatele minna?

Ooo, mulle meeldivad hommikused linnad. Kõik liikvel olijad valmistavad end ja linna algavaks päevaks ette: keegi pühib, keegi kössitab lõkke ääres soojendab käsi, keegi tõttab kastihunnikuga kuhugi, keegi jalutab koera, keegi seab „plastmass-nuudlisupi-välirestorani” üles. Mulle kõnnivad vastu kolmnurk mütsidega ning justkui kokkulepitult vetruva sammuga vietnamlannad, kellel on seljas talveriided ning loogaga õlgadele vinnatud suurte kaalukaussidena koormate kaupa puuvilju ja juurvilu. Ilmselt vetruv samm ei ole siiski siin kohalik uuem moeröögatus, vaid hoopis suure koorma all ainuvõimalik liikumisviis. Kuigi Phu Quocis ma seda ei märganud, ilmselt hanoilannad on seda üksteiselt õppinud.

Hanoi vanas kvartalis on täiesti oma hõng ja eksootiline võlu – siin on parasjagu madalad ja kitsad majad (maja fassaadi laiuse järgi otsustati maks, seepärast on majad vaevu 2-3 meetrit laiad ning kõrged) ning lõputult erinevaid kaubanduse tänavaid. Süsteem on lihtne - iga asja jaoks on oma tänav, kuhu kõik selle asja müüjad koondunud on. Nii on olemas niidi tänav, hauakivide tänav, serviisi tänav, plastmassist üks-kõik-mis-asja tänav, röstkala tänav, suhkru tänav, kandiku tänav, trummi tänav ja kammi tänav jne. Oma hommikusel jalutuskäigul suundun läbi kinga- ja sandaalitänava. Vaatamata varasele hommikutunnile on mitmed kingakauplused juba täis tuledes ning kaupmehed vaatavad igavlevate nägudega kell 5.30 uksel, justkui nad ei olek eile õhtust end kinni pannudki. Hanoi turgudelt võib endale odavalt hankida brändikaupa – nii jäävad silma Lacoste, Gucci, Armanit, DKNY jne.. Seetõttu jääb linnapildis jääb Phu Quociga võrreldes silma rohkem moodsaid naisi ja mehi.

Mina suundun vana kvartali südameks oleva Hoam Kiem’i järve äärde. Nimelt olen siit ja sealt kuulnud, et varastel hommikutundidel käivat järve ääres vilgas tegevus. Ja nii ongi! Kell on 5:38 ja terve järve äär on täis tervisesportlasi. Ilmselt on linnaelu ikkagi niipalju stressirohkem, et tuleb enda tasakaalus hoidmiseks tervisespordiga tegeleda. Pargis on peamiselt umbes 50-70 aastased mehed ja naised - kes Adidase dressis, kes pidžaamas ja kes nahktagiga – kõik jooksevad, teevad kätekõverdusi või kõhulihaseid. Keskealiste daamide punt teeb rütmilugeja saatel koos tai chid. Vanapapid teevad virgutusharjutusi ning silma jäävad ka mõned tõsisemad idamaiste kunstide harrastajad. Vaatepilt on kirju ja rahvarohke ning uduvihmaga külm ilm ei ole mitte parem kui Eestis neil päevil... Proovin ka veidi rutakamalt kõndida, et mitte tõsistele spordi harrastajatele jalgu jääda!!!

Teisipäev, 17, novembri hommik, päris põhjas Lao Cais ja Sapas

Vagunisaatja koputab kupee uksele, kell on 5:14. Ärkan peale ööd läbi loksumist, uhh, külm on. Rong ongi kohe oma lõpp-peatuses Lao Cais. Prrrrr.... siin on veel külmem kui Hanois, pakun, et mingi 12 kraadi. Sajab mingit jama. Hüppan minibussile, et sõita Sapa linnakesse, mis asub 1650 meetri kõrgusel. Minu kõrval istuv bussijuht on väike Vietnami mees. Ta mõlema pöidla küüned on umbes 5 cm pikkused. Ta on oma minibussile tuuninud signaali, mis kõlab nagu kajaga akordion. Tundub, et ta armastab seda häält, sest terve tunni ajalise sõidu jooksul ta muudkui hoiab seda põhjas. Sõidame läbi uduvihma, läbi pilvede, mäeveerel, meie ümber laiuvad rohelised mäekünkad ja läbi pilvede aimatavad terrass-riisipõllud.

Sapas on veel külmem, pakun, et mingi 8-10 kraadi. Saan hotellitoa, kus oma suust tuleva hingeauru saatel võtan kasutusele kogu oma tahtejõu ning koorin riided seljast, et duši alla minna. Pärast Uus-Meremaad ja Sydneyt ei olegi sellises ilmas olnud või õigemini seal ei olnud nii jahe. Aga mismoodi see nüüd võimalik on, et selles jääkapis järgmised 4-6 ööd ööbin?! Asun võimalusi välja selgitama. Kohe selgubki, et saadaval on veidi kallim aga kaminaga tuba. Kolin sinna. Teen tule kaminasse, toon kamina ette kuuma veega kausi ning panen oma jääkülmad jalad kaussi. See on aga ajutine lahendus, sest kamin ei ole ahi ning niipea kui tuli kustub, haihtuvad kamina eest ka igasugused soojakraadid... (hilisem täpsustus: öö magan mütsiga ning kogu riietuses kolme paksu teki all... ). See külm ei ole siin harukordne, see tuleb igal aastal ning kohalikud näivad ka lõdisevat, aga minu hämmastuseks ei ole katutusel ühtegi radiaatorit, tuleasemed on pigem turistide jaoks, kui inimeste enda soojendamiseks ning kõik aknad ja uksed hoitakse pärani lahti (kui neid üldse ees on). Hommikusööki serveerivad teenindajad on päris popis prantsusepärases kohvikus jopede ja mütsidega. Huvitav, et nad selle peale ei ole tulnud, et oma maju veidi soojakindlamaks teha või siis mõni küttekeha kuhugi nurka panna...

Kogu selle kannatuse kompenseerib minu ammune unistus sügise järgi – nimelt leian siit metsaaluse, kus saan pruunide lehtedega sahistada (sahinat kujutan endale küll pigem ette, sest lehed on märjad) ning õhus on sambla ja märja lehe lõhna. Hall taevas ning lõputu uduvihm ei anna märkugi lõppemisest.

Miks ma siia põhja üldse kippusin?! Siinses piirkonnas elab kogu Vietnami kõige värvikam rahvastik – erinevad hõimud, kes on siia aastasadu tagasi kolinud Lõuna-Hiinast ning kes tänase päevani uhkusega oma isetehtud rahvarõivaid kannavad ning viljelevad elustiili, mis meie vanaemad ja vanaisad vast 100 aastat tagasi elasid... Ühesõnaga, vaatamata külmale ilmale tõotab põnev tulla.

Olen kell 8 turul, et varustada end kinnaste, mitme paari soojade sokkide ja suure värvikireva kohaliku salliga. Turul on müügil ka paksud joped, kuid ränduri kotis selle jaoks ruumi ei oleJ. Loodan selle „ebainimliku” ilma siin üle elada ning saadan austusavaldused kõigile eesti talves viibijatele!

Marika