Teistmoodi usk ehk Cao Daoism

Koos koerapoegadega, kes täna hommikuks tegid minu plätust saepuru

Meri on vaikne kui bassein

Olen sattunud Disneylandi!?! Minu ees kõrgub suur hoone, mis on ühekorraga kollane, roheline, sinine ja punane ja veel sadat värvi. Maja küljest võib leida kõiksugu nikerdusi alates lõvidest kuni päikese, lootoseõite, draakonite, ristide, kuude ning jumalike silmadeni. Seintel on ilutsevad Hiina yin ja yang. Maja meenutab väliselt ja sisemiselt kõike – templit, mošeed, kirikut ja ei tea veel mida. Hoonel on kiriku kuju, mošee kuplid ning seest tühi interjöör nagu templis. Ümber selle maja ukerdavad mingid muinasjutu raamatu tegelased – vanad kui koopajoonised ning pidulikuks sätitud kui peigmehed ja pruudid! Võtan aega, et pead võimalikult aeglaselt edasi-tagasi liigutada, selleks et silmad jõuaksid olulisi detaile märgata. See Vietnamile ainulaadne Cao Daismi usu pühamu paneb mind korraks isegi unustama, et ma õues olevast kuumusest sulan.

Mis see Cao Daism siis on? See on usund, millele pandi ametlikult alus alles 1926 aastal ning mis on sisuliselt segu budismist, konfutsionismist, taoismist, kristlusest, islamist ning Vietnami spirituaalsusest. Budismist on üle võetud Cao Daismi eesmärk: vabaneda ümbersündide rattast. Eesmärgini jõuab, kui järgida järgmiseid põhimõtteid: ära tapa, ära valeta, ära ela luksuslikult, ära ole liialt sensuaalne ning ära varasta. Cao Daoismi järgijatele on kohustuslik taimetoitlus ja meditatiivne eneseareng ning preestritere lisaks veel tsölibaat.. Cao Daism usub ühte jumalasse ning sellesse, et Jumal suhtleb inimestega läbi meediumite ehk nö vahendusmeeste. Ajaloos on jumalikkusel olnud kolm etappi:

• Esimene periood oli siis, kui jumalik tõde ilmus maailma läbi Laotse ning teiste inimeste, kes olid seotud konfutsianismi, budismi ning taoismiga.
• Teise perioodi inimagendid olid Budha, Muhhamed, Jeesus ning Mooses.
• Kolmas etapp on inimese ja jumala liit ning sellel perioodil olid läänes elanud meediumiteks William Shakespeale, Vladimir Ilits Lenin ja Victor Hugo.. Väga muljetavaldav valik, peaks mainima!

Tänaseks kaks- kolm miljonit Cao Daismi järgijat on võtnud islami pühendumuse eeskujuks ning nii nad palvetavad (soovituslikult) neli korda päevas – kell 6 hommikul, keskpäeval, kell 6 õhtul ning südaööl.

Ümber tempel-kirik-mošee on rida väikeseid lihtsaid toakesi, kus elavad vanemad mehed ja naised, kes on pühendanud kogu oma aja Jumala teenimisele – nagu nunnad ja mungad. Kondan ümber templi ringi ning piilun väikestesse tubadesse sisse. Kuna keskpäevase tseremooniani on veel vaid pool tundi aega, siis käib väikestest tubades suur sagimine. Naised pesevad ja kammivad ning riietavad end valgesse. Mehed joovad veel teed ning võtavad rahulikumalt, sest enamikul ei ole enam mida kammida ning hommikul sai juba ju pestud. Umbes kolmveerand kaksteist hakkab valgesse riietatud inimesi igast ilmakaarest pühakoja poole tulema – õhk on pidulikkusest ärev. Mulle tundub, et need vanamemmed isegi katsuvad kuidagi vähe sirgemalt ja kobedamalt kõndida kui muidu.

Astun kirik-tempel-mošeesse sisse ning sealses nö eesruumis istub sadu piduliku ilmega valgetes hõlstides inimesi, justkui enne kooli lõpuaktust. Enamus on üle 60 eluaasta vanad, kuid mõni üksik noorem inimene on ka kampa löönud. Silma riivavad jälle musta-valge ruudulisel põrandal olevad harjumatult värvilised tegelased – need tunduvad olevat tähtsad mehed. Need vanad mehed on nii vanad ja nii hirmtõsiste nägudega, et justkui teisest reaalsusest ning veidi sobimatud valgesse pidulikkusesse. Naised jätkavad enda sättimist ka veel kirikus – kes kohendab pikki kleidisabasid, kes teeb maniküüri jne. Mehed on ikka mehed - arutavad ja vaidlevad ilmselt ilmaasjade üle veel seni kuni tseremoonia algust tähistav muusika kõlama hakkab.

Muusikagi tundub olevalt spetsiaalselt Cao Daoismi jaoks tehtud - see on segu hindu chantidest, idamaisest ninahäälest, mille vahele kõlab miski rõõmus pillerkaar. Muusikahelide saatel hakkab justkui tantsupidu – kõik värvid ja erinevad sugupooled grupeeruvad ning liiguvad väljamõõdetud vahemaadega ning sammuga mööda piki võlvkaare alust altari poole... Tumedate-hallide peanuppudega valge-kirju muster peatub, palvetab, kummardab, palvetab, istub, palvetab... ikka ühes rütmis, ikka ühes taktis. Keegi ei räägi midagi, keegi ei loe palvust, keegi isegi ei loe üks-kaks-kolm, et ühes taktis liikuda. Muusika dikteerib kõik – kõik on selge – kõik on justkui pikalt harjutatud rümatants. Kõlab gong ja teine... muusika jätkub, kummardused palves ja palved kummardustes jätkuvad. Kõik on harmooniline, kõik on harmoonia....

Avastan ühtäkki, et kõik turistid on kuhugi kadunud ning olen üks viimastest, kes pühakojas toimuvat imetleb. Bussiga järgmisesse sihtkohta loksudes arutlen endamisi selle Cao-Daismi hübriidi idee ning tekkepõhjuste üle. Andke mulle andeks, kui kellegi tundeid nüüd riivan, aga minu isiklik seisukoht on, et usk, mis ei ole nii öelda vabalt ja lihtsalt oma südames praktiseerimiseks, vaid mille eeltingimuseks on mingisse institutsiooni kuulumine ja kohustuslike rituaalide täitmine, siis üldjuhul on tegu mingi grupeeringuga (siis selle institutsiooni näol – kirik või tempel või mošee), kes soovib võimu. Cao Daoismi puhul jäi mulle mulje, et keegi (selleks julgeks meheks oli riigiametnik, hilisem müstik Ngo Minh Chieu), kellel oma loovus otsa sai, kuid võimu janu oli piisavalt suur, siis võttis kätte ning miksis kõik teadaolevad usud kokku ning nii ta saigi oma usu. Kui päris midagi nullist teha, siis on tõenäosus liiga väike, et järgijaid saad, aga kui kõik kokku panna, et siis justkui oleks kõigile midagi. Või ilma liigselt sellest usust teadmata, äkki oli see Cao Daoismi looja just see kõige ägedam mees, kes sai aru, et mäe tipp, kuhu me kõik ronida tahavad ehk siis jumal on üks, ja vahet ei ole millist külge mööda me sinna üles ronime ehk kas me oleme kristlased või muslimid või siis taoistid – ning ta proovis teha usu, mis oleks kõigile meeltmööda ja tooks maailma eri usundite vahel pikalt kestnud vihavaenule lõpuks lõpu. Vot ei teagi – aga huvitav kombinatsioon ning kogemus siiski!

Lonely Planet lõpetab oma lühikese kirjelduse Cao Daismist sõnadega: „ja kui see kõik kõlab justkui see, mida sa kogu oma elu otsinud oled, siis võid alati liituda. Vaata lisa www.caodai.org

(rohkem fotosid vaata siit)

Marika

.