reede, 2. oktoober 2009

Uudiseid kriisikoldest!

CNN-i uudiste taustal

Juba paistab tükike sinist taevast


Jõuan oma Kambodžas oleku ajal juba teist korda Siem Reapi. Seekordne mulje Siem Reapist ei sarnane isegi vähimal määral sellega, mida eelmine kord lennujaama poolest linna sõites kogesin. Seekord tulen bussiga Phnom Penhist ning lähenen linnale vaesema linnajao poolt. Hetkel sajab ning tundub, et just äsja on hullemini sadanud, sest kõik teeäärsed kodud on üle ujutatud. Bussijaam on vee all ning nii peavad kõik bussis olnud inimesed kõigi oma kompsudegaa väljapääsu poole läbi mudase vee sumpama.



(fotol Siem Reap enne üleujutust ja teine foto samas kohas aga üleujutuse ajal)



Olin Phom Penhis olles veidi tsivilisatsiooni maitsnud ning oma 100 rahvusvahelise kanaliga telekat vaadanud, kust selgus, et ohoo – Filipiinidel on orkaan, Vietnamis on orkaan ning see ohustab ka Kambodžat ning Taid. Vaatan kuidas inimesed sumpavad vees ning kuidas kodud on vee all. Aga teleka uudistega on nagu on – sellised kriisikolded tunduvad olevat justkui teisel planeedil või igatahes kusagil väga kaugel.

Siem Reapis aga hakkab uuesti sadama. Sajab hullult ja on tuul. Mul on taaskord Eestist külaline, seekord Lauri, kes Kambodžas on oma esimesi vaese-Aasia ristseid saamas. Õhtul kõnnime linnas ning oleme üllatunud, sest Siem Reapist läbi voolav jõgi on umbes 1,5 meetrit kõrgem kui minu eelmise siinoleku ajal ning kaldaga peaaegu triiki. Käime jõeäärset elu pildistamas ning selgub, et osad madalamad majad on täiesti vee all. Lapsed ujuvad oma kodu usteni ning inimesed püksisääred ning võrk-kiiged kõrgemale vinnanud. Vihma aga kallab juurde ning spekuleerime selle üle, et mis saab, kui vihm ei lõppe?!


Hommikul on aga vaatepilt veelgi „eksootilisem” – meie hotelli esine tänav ning osa hotelli hoovist on poolde säärde ulatuva vee all. (fotol)

Ilmselgelt on öö jooksul nii palju sadanud, et jõgi on üle kallaste tulnud. Teeme linnas rikšaga tiiru ning on tunne nagu oleks ise CNNi uudistesse sattunud – kõik varem nähtud kaadrid on siinsamas minu silme all. Autod on poolestsaadik vee sees, mootorrataste summutitest tuleb veega kokkupuutumisest tossu, restoranid on vee all, inimesed istuvad kodudes ning vaatavad jalad vees telekat. Kohalikud veavad uste ette liivakotte, et midagigi päästa.

Kuigi olukord ei ole siin nii hull, et kiire vool autosid üksteise peale kuhjaks ning vool inimesed ja kodud kaasa viiks, on kahju omajagu. Üks rikšajuht kurdab, et suurvesi rikub selle korra riisisaagi ära, mis tähendab, et nende perel ilmselt ei ole lähiajal midagi süüa. Riisi ilmselt ei ole võimalik osta ka, sest halb saak viib riisi hinnad üles. Lauri saabub oma jalutuskäigult uudistega, et eile ühes majapidamises nähtud kanad ja pardid on kõik ära tapetud, sest neil ei olnud kusagil olla. Eesti neiult Madlilt, kes siin lapsi õpetab, saabub uudiseid, et koolid on kinni. Üks Madli tuttav, kes jättis ööseks fotoaparaadi ja läppari hotelli põrandale, leidis need sealt hommikul ujumast. Ehk pahandust kui palju.


Lauri, Madli ja mina läheme aga õhtul linnapeale uudistama. Vaatamata sellele, et kõik linna peatänavad on vee all, on baarides siiski palju rahvast, vali muusika ning elu keeb.. Osades baarides istuvad ka külastajad jalgupidi vees. Kõik näeb välja pigem nagu Veneetsia – rikšad on muutunud justkui paatidest ning baaris istudes ja jalgu kõlgutades võib nautida ilusat jõevaadet. Ehk kuigi telepildi ja fotodel järgi tundub, et tegu on katastroofiga, võtavad nii turistid kui ka kohalikud olukorda rahulikult.



Marika

Kommentaare ei ole: