reede, 27. märts 2009

Päris vulkaanipurskega geograafiatund Tongal

Peale ujumist rannatoolis vulkaanpurset imetledes
+27 ºC


Olen tegemas oma tavapärast jalutuskäiku mööda rannaäärt. Tavaliselt kui jõuan ranna lõppu, mis tähendab, et kaljud on ees ja edasi minna ei saa, siis olen seal ühe oma kivi (naljakas, et üks kivi võib 3 päevaga nii omaks saada?!) peal istunud ning niisama unistanud. Täna aga näen juba eemalt, et terve kirju seltskond on end „minu rannatükil” sisse seadnud. Silm tuvastab vihmavarjud, mispeale on selge, et tegu on kohalikega, sest ükski turist ennast siin päikese eest küll ei varja.

Kohale jõudes leian eest punase päikesevarju alt lahkete silmadega Tonga naise, kellel terve hunnik õpikuid kaenlas. Sela on 54 aastane geograafiaõpetaja ning ta tuli oma 4 õpilasega randa geograafia tundi pidama, et veidi rannikut uurida. Küsin paar küsimust ning selle peale saan Selalt terve Tongat puudutava geograafiatunni. Et Tonga asub pacificu (ehk vaikse ookeani) platool ning seda saare osa, kus meie asume ääristab korallrahu, mis tekitab ranna lähedal suuri laineid ning eemal merel on näha kohti, kus vesi keeb ehk seal on ka suured korallirahud jnejne.

Minu tähelepanu on eelmise päeva hommikust köitnud merel asuv suur pilv, mis algab merest ning tõuseb kui tuumaplahvatuse seenena kõrgele taeva alla. Ma ei saa jätta kasutamata võimalust küsida geograafia õpetajalt, et mis see küll olla võiks. Nüüd läheb Sela alles elevile. Enne kui ta mulle midagi seletama hakkab, küsib ta mult täpsustavaid küsimusi, et millal ma seda esimest korda nägin ning et ahjaa, et eile, aga kui suur või tugev see siis oli. Vastan nagu korralik koolilaps kõigile küsimustele ning seejärel vaatab Sela mulle tähendusrikkalt otsa ning ütleb, et see on veealune vulkaanipurse. Nimelt oli ta uudistest kuulnud, et eile oli 6,5 palline maavärin Filipiinide ja Indoneesia vahel ning kui see „seen” ilmus eile, siis ilmselt avaldas mõju ka siinsele platoole ning platoode nihke tulemusena hakkaski veealune vulkaan tööle. Oleme päris elevil, sest ka Sela jaoks on elus esimene kord vulkaanipurset tunnistada.

Otsustan uurima minna, et huvitav, mida ta õpilased seal kaljunuki taga teevad. Suman oma seeliku ning plätudega läbi libeda põhjaga ookeani ning leiangi rahnu tagant koolipluusides, aga ilma seelikuteta ehk kohalike mõistes aluspesus keskkooli viimases klassis õppivad neiud – Julie Mila, Dunamis Tafea (hüüame teda Tunaks nagu tuunikalaks), Luisa Veamafahau (teda kutsutakse Isaks) ning Mele Denis Mafi. Nad on kohe nii elevil ja rõõmsad, et ma nende sekka sattusin. Selgitan neile, et olen Eestist ja minu suureks hämmastuseks tüdrukud teavad, kus Eesti asub ning teavad ka Lätit ja et me olime Venemaa poolt okupeeritud – uskumatu!!! Tüdrukud on nii elevil eestlase nägemisest ning võtavad mind kohe kampa aga uurivad igaks juhuks, et ega õpetaja liiga mures ei olnud. Kui selgitan, et ei olnud mures, siis nad teevad mulle ettepaneku minna edasi turnima ning koopaid vaatama. Ronime üles järsust kaljust, sahistame võsas, kõnnime jalga jala ette pannes kaljuserval ning jõuame järgmise lahesopini, kust paistavad kaljud. Nad seletavad mulle, et tugevad ookeani lained uuristavad neid koopaid ning mõne aasta pärast võivad olla siin veelgi suuremad koopad. Ühtäkki Isa kiljatab ja käsib kõigil paigale jääda. Nimelt eemal on madu. Tüdrukud on väga elevil, sest see on väidetavalt esimene madu, keda nad oma elus näinud on... madu on ilus ja triibuline, aga ega me täpselt aru saagi, kas elus või surnud ning otsustame igaks juhuks tagasi minna.

Tahan tüdrukutest pilti teha, aga nad on veidi pabinas, sest Tongal ei tohi üks naine end aluspesus näidata. Ütlen, et ma ei näita pilte nende õpetajale, mispeale nad kihistavad armsalt naerda ning teeme triljon võtet küll nende kaameraga ja küll minu kaameraga ikka nii, et neist kõik saaks igas poosis vähemalt ühe pildi nii, et ka palangi tüdruku ehk mina olen pildi peal. Saan neil teada, et kõik neli tahavad peale keskkooli Austraaliasse ülikooli minna, ning siis paistab, kas Tongale tagasi või miskit muud. Tüdrukud kiidavad minu nende mõistes siniseid (tegelikult hallid) silmi, blonde juukseid ning ütlevad kadestamisväärselt, et nemad ei tohi küll kahjuks selliseid ilma varrukateta toppe kanda nagu mina.

Hakkame tagasi sumpama, aga tõus on vahepeal olnud ning vesi on nii kõrgeks tõusnud, et tüdrukud ei saa oma koolikleite selga panna ning tulevad oma pesus, ise veidi muretsedes, et mis küll õpetaja ütleb. Õpetaja ootab meid oma vihmavarju all suure ja lahke naeratusega ning ei ütle tüdrukutele midagi. Tüdrukud vabandavad oma aluspesu väel olekut ning panevad kiiresti oma koolivormid uuesti selga. Isa paneb oma seeliku peale Tonga rahvusrõiva elemendi – kie (fotol) ning selgitab, et neile osad traditsioonilised asjad väga meeldivad. Pean tunnistama, et tüdrukute inglise keel on parem kui minul ning selgub, et osades perekondades räägitaksegi tonga keele asemel inglise keelt. Koolitöö on aga siiski kõik tonga keeles.

Ühtäkki kostavad kärgatused ning neiud hakkavad kiljuma ja plaksutama. Nimelt meie veealuse vulkaani ehk nö „seene jala” seest tõusevad mustad sambad ning ümber jala ilmub punane rõngas. Nimelt toimuvad uued vulkaanipursked ning lava tõuseb veepinnale. Õpetaja annab kiiresti nii tonga kui inglise keeles pika loengu vulkaanilisest tegevusest ning arvab, et me oleme uue vulkaanilise saare tekke tunnistajateks. Vulkaan tegutseb umbes 10 kilomeetri kaugusel aga mere tõttu on mulje nagu see oleks umbes 1 km kaugusel. Õpetaja räägib, et nii lähedal ei ole viimase saja aasta jooksul ookeanialused vulkaanipursked Tongatapule olnud. Seitsmekümnendatel olevat ühe teise Tonga saare lähedal olnud ning kõik arvasid, et kui tekib uus saar, siis see nimetatakse ühe kohaliku ragbi mängija Lomo nime järgi, aga kahjuks tookord saar ei tekkinud. Aga oleme kõik päris sõnatud – nii õpetaja kui mina kui õpilased, sest vaatepilt on võimas – iga natukese aja tagant tõuseb veest uusi ja uusi musti vee ja lava sambaid ning taevas olev pilv muutub järjest tihedamaks ja tihedamaks. Võimas, naeran, et mida sa veel tahad, kui päris geograafia tunnis vulkaanipurset uurida. (Vulkaan purskab järjest 3 päeva täie auruga, alles 4ndal päeval muutub suitsusammas veidi väiksemaks).

Vabaõhu geograafiatunniks ette nähtud aeg hakkab läbi saama ning hakkame tagasi minema – kallistame tüdrukutega ning nad ütlevad, et nii kahju, et ma juba homme ära lähen, sest neil on tunne nagu tunneks nad mind juba ei tea kui kaua ning neil oleks minu lõbustamiseks terve rida asju välja pakkuda. Luban neile veel homme kooli külla minna ning kurvastan ka ise veidi – sest nii hea inglise keele ning nii intelligentseid noori ei kohta just igapäev.

Eesti meediakanalitest saab infot juurde:
http://www.ilmajaam.ee/?id=95694


Marika, the vulkaaniekspert

Kommentaare ei ole: