neljapäev, 15. jaanuar 2009

Hüvasti, 2008

2. jaanuar 2009, kell 02:41 öösel. Tai, Bangkok, Sukhumvit soi 11, hotell Le Fenix, tuba 501. Ehk siis meie Bangkoki peakorter. Ametlikult Tomi ja Marika tuba.


Kindlasti on osad teist märganud, et meie blogi oli vahepeal mõnusal talvepuhkusel ehk oleme üha enam sulandumas rahulikku aasiapärasesse temposse. Aga mis vahepeal toimunud on? Peale Indiat maandusime Taimaa pealinnas Bangkokis, kuhu meile tulid Eestimaalt päris kodueestlased külla ehk meie sõbrad Marikai, Andrus, Andra, Patrick, Eva ja Sigrid. Selle kambaga veetsime Bangkokis toreda aastavahetuse, seejärel uudistasime Põhja-Tai hõime ning elu-olu ning veidi väiksema kambaga suundusime avastama Laost. Proovime tagantjärgi kõik sündmused kirja saada ning hea meelega kasutame selleks oma sõprade abi ehk olge valmis külalis-sissekanneteks (sündmuste kajastamine blogis ei pruugi toimuda kronoloogilises järjekorras, kuid kõik sündmused saavad siiski varem või hiljem kindlasti kirja). Esimese külalisesinejana astub üles Andrus.
-----

Eile sain pikima-tiku-loosiga endale auväärse õiguse kirjutada 2008 viimaste päevade sündmustest. Aga et viimane info kaotsi ei läheks, siis...

  • Eestis oli lumetorm
  • Evelin Sepp võttis 12 kilo alla
  • Ester Tuiksoo on vabaduses
  • Jõumees Jõnnu võitis Tantsud Tähtedega saate

Need olid praegu viimase veerandtunni peamised infokillud, mille osas Marikat ja Tom’i valgustatud sai. Tom valis olulisimaks uudiseks lumetormi.

Aga nüüd ajas tagasi paar päeva. Finnair tõi meid Tallinnast Tai pealinna. Minu jaoks kaugeim punkt Maarjamast, kus iial käidud. Aga maandudes tundus olustik Euroopale lähemal kui Egiptus ja muud tšurka-riigid. Puhas ja kohalikud ei käitunud looma moodi agressiivsetena. Nojah. Kuniks lennujaamas taksosse istusime, kui see minema kaapis. 160km/h rauas. Sihiks Khao San Rd, mis on Bangkoki backpacker’ite keskus ja seal on meie kodu üheks päevaks. Hull koht, mille külastamata jätmist oleks küll hiljem kahetsema pidanud. Pähe tuleb võrdlus ehk Camden Town’iga Londonis. Päeva esimesel poolel oli Khao San kärarikas turutänav, kus meiegi ostelda jõudsime, kuid peale päikseloojangut muutus tänava nägu oluliselt. Kõnniteedele ja sinna, kus päeval veel mõni hilbupood oli, tekkisid ühtäkki kümnete viisi baare. Mida baariks vaja on? Hunnik plastmasstaburette, kus napsuhuvilised saaks oma taguotsa toetada ja loomulikult baariletti, milleks oli enamasti suvaline käru. Ja ämbritäis napsu maksis üldjuhul 75 krooni. Me küll priiskasime ja maksime peenemate jookide (nagu Mai Tai) eest 100 krooni.

Ütleme, et õhtu möödus kiirelt ja lõbusalt. Et esimest tuk-tuki kogemust ka ruttu kätte saada, palusime ühel umbkeelsel seltsimehel endale linnaekskursioon teha. Õhtu lõpetuseks võtsime hosteli hoovis hängimiseks kampa ka seltsimees Sang Som’i, kes tundus olevat üks täiesti talutav ja sõbralik rumm. Tunnike hiljem lisandus kampa ka Siki, kes lendas kohale kes-teab-kust, väidetavalt Hong Kongist. Seejärel, ilmselt oli kell juba üle kesköö, tagasi Khao San’ile minnes oli see kant veelkord oma nägu muutnud. Me ei saanudki Sikile ämbrist joodavat napsu tutvustada, kuna tänava oli selleks ajaks üle ujutanud müüdav värske liha.

Khao San Experience lõpetuseks, aasta viimasel päeval, viskusid Mann-Marika-Siki kõik massaažilauale ja pärast kiitsid. Niipalju siis Khao San’ist. Kes pole käinud, pole näinud ühte Bangkoki huvitavamat nägu.

31.12.2008 jätkus „valgesse maailma” tagasi kolimisega – kohta, kus dušist tuleb soe vesi, toas on telekas, levib wifi, toasoe ei sõltu vaid õuetemperatuurist ja lutikas ei aja voodi all prussakat taga. Viimane oli küll literatuurne liialdus:) Selline koht asus siis Bangkoki kesklinna hotellis. Sattusime sinna seltskonna ühise otsuse ajel, et aastavahetuse veedame veel luksuses püherdades - enne minekut kohtadesse, kus me ei tea eeldada eluks vajalike elementide, peale hapniku, olemasolu. Bangkoki laekusid päeva jooksul plaanikohaselt veel Andra, Patrick, Eva ja aasta viimane päev oligi vanaaasta-õhtuks saamas. Selleks über-tähtsaks hetkeks olime leidnud endale laua restos. Seal maitsesime head ja paremat, vast isegi parimat tai toitu. Ütleme et traditsiooniline tai toit ja ka tänavatoit on head, kuid heas restos osatakse ka heast välja pigistada see parim. Kui lõi kesköötund, ei juhtunudki midagi erilist. Meie lõime omavahel kokku veeklaase, kohaliku(ma)d vaatasid lihtsalt kala pilgul endi ümber. Pisut hiljem küll resto poolt mingi hiinapärane etteaste korraldati, kus lehvivasse kangasse pugenud isikud draakonit mängisid.

Kuna osa meie lauast arvasid, et šampus on lahutamatu osa tähistamiseks, tellitigi lauda pudel va haput kihisevat, mis pani huvitava punkti antud istungile, kuna arve saabudes olid sinna kirjutatud numbrid pisut vastuolus õhtumaailma loogikaga – meie šampusehuvilised olid eeldanud, et kui menüüs on ½ pudeli hind x raha, siis terve pudel ei saa olla kallim kui 2 korda x, kuid just nii ta oli. Ja kui valgest mehest restoranipidaja oli meie audiitorite poolt tambitud madalamaks kui muru, õigus maapeale seatud ja me juba uksest lahkudes kokka tänada palusime, sisistas peremees Andrale veel kõrva et „don’t drink it if you cannot afford it”.

Oma hotelli kanti tagasi suundudes tuli vastu rodu huilgavaid tuletõrjeautosid, mille põhjuse saime nii meie kui ka enamus muust maailmast teleka kaudu teada – maha põles üks ööklubi, kust kahjuks kaugeltki kõik elusalt välja ei jõudnud.

Aasta esimest und nautima minnes tuli küll telefon igatpidi välja lülitada, kuna Eestimaal oli aastavahetus saabumas meie siinse kellaaja järgi kell 5 hommikul ja ilmselt ei oleks sel kellaajal kellegi tervitustele viisakalt vastata raatsinud.

Tuleb märkida, et viimane pool sellest jutukesest sai kirja pandud 15. jaanuaril, Laose vanas pealinnas Luang Prabangis. Seni on lihtsalt olnud nii-kiire-nii-kiire ja vahepeal olime kohtades, kus polnud mõtet arvutit kaasagi võtta, kuna seal ei olnud elektri leviala. Ja kui oligi sobiv tšillhetk kirjutamiseks, ei jätkunud kambapeale ühest rüperaalist. See siis vabanduseks:)

Andrus

Kommentaare ei ole: