Sultaniriigi pealinn Muscat

iPodis kostvate india rütmide saatel, + 27 ºC

Dubai-Muscati sõbralik bussijuht oli meid suure LuLu kaubanduskeskuse ees maha pannud ning meie Muscati kodu peremees ei olnud veel meile järele tulnud. Niimoodi aega parajaks tehes istusime kaubanduskeskuses kassade lähedal pingil ning Omaani elanikud tegi meile kassade vahel kohe sissejuhatava demonstratsioonesinemise. Nimelt „lavalt” käisid läbi kohalikud Omaani mehed valgetes või beežides dishdashides (maani ulatuv kohevast kangast hõlst, tutikesega krae küljes), millele andsid aktsenti pilotka moodi tikanditega mütsikesed (enamasti punase-valgega või pruuni valgega), mõnel üksikul ka rätik turbaniks seotud. Meeste kõrval sammusid truult kohalikud Omaani naised imepeenest ja hästi langevast mustast kangast maani kleitidega (mõne seljalt võis lugeda hõbetikandiga kirjas disaineri nime - „Gucci” vms), nägu ja/või pead katmas mustad sallid. Mõtlesin omaette, et kui Omaanis elaksid ainult omaanlased siis oleks tunne, et kõik inimesed kannavad riiklikku vormiriietust, sest kõik mehed on ühtmoodi riides ja kõik naised on ühtmoodi riides. Omaan on aga sarnaselt Araabia Ühendemiraatidele riik, kuhu tullakse raha teenima nii Aasiast kui ka Euroopast ning seetõttu on linnapilt oluliselt kirjum. Kaubanduskeskuse pilti mitmekesistasid erksates kirevates sarides India naised, tuhmunud hallikarva püks/särk kostüümides India ja Bangladeshi mehed ning vürtsiks on näha ka meie joaks tavaliselt riietuvaid euroopa inimesi – pusades ja teksades.

Mõnda aega „moe-demmi” jälginud, hakkas rahva hulgast silma väike sorakil hallide juuste ja habemega mehike, kes kandis sootuks pleekinud ja kortsus T-särki ning rebenenud kottpükse, mida ilmestasid tolmused ultramoodsad kummikalossid ehk Crocsid. See oligi meie peremees Vincent, Lõuna-Aafrikast pärit videokunstnik, õppejõud ning melomaan. Tema korter, mis sai kaheks päevaks ka meie koduks, oli samasugune boheemlaslik nagu ta ise – maast-laeni kõiksugu huvitavat trääni täis ning parajalt räpane. Sinna koerakontide ja paberiprügi vahele me üheinimese madratsile magama maandusimegi, see kõik tundus küll veidi ekstreemne peale Abu Dhabi villas veedetud aega, aga uni oli kõigele vaatamata hea.

Järgmisel hommikul otsustasime eesootava päeva Omaani pealinnale Muscatile pühendada – kaarti vaadates avastasime esimese asjana, et see ei olegi nii lihtne ülesanne, sest linn on peitunud väikeste osadena mägede vahele, umbes 40 kilomeetri laiuselt ehk justkui ühte suurt linna ei olegi, vaid linn koosneb väikestest linnadest. Algatuseks valisime avastamiseks Ruwi linnaosa, mis oli suuresti India ja Bangladeshi inimeste poolt hõivatud. Kohalikud elanikud ehk ida poolt sisserännanud olid selle linnaosa ootamatult prügihunnikuid täis korraldanud ning kõik nägi Omaani kohta natuke liiga lagunenud ja räpane välja. Puude all ja majavarjus lebas palju väikeseid kottpükstes tumedanahalisi mehi, kes oma 100 silmapaariga andsid endast kõik, et valges naises tekitada tunnet nagu ta oleks alasti. Ilmselt seetõttu, et selle linnaosa tänavatel oli üleüldiselt näha vähe naisi ja ning naiste-meeste toimetamised püüti eraldi hoida. Nii oli näiteks restoranidel kaks ust – ühel ilutsemas silt „mehed” ja teisel „naised”. Kui läksime lõunat sööma, siis juhatati meid lauda, mis asus inimtühjal teisel korrusel, kardina taga. Peale žestikuleerimist, et me lahkume, sest me ei taha kardina taga kapis istuda, lubati siiski mind ka esimese korruse meeste sekka kana vintsutama. Eks oma hind oli sellelgi – nimelt ümberkaudu hakkasid meeste taskutest välja ilmuma mobiiltelefonid ning distantsilt prooviti valgest lihast pilti teha. Aga eks ma kasutasin vasturohuna oma suurt fotorelva, jäädvustades nende rasvased näpud, mis valmistasid taldrikul osavalt kana-riisi pätsikesi, et neid hiljem suhu pista...

Vaevu enne päikseloojangut jõudsime ka Muscati vanalinnani - sinna kus elab Omaani sultan Qaboos bin Said, kus majad ja tänavad on ilusad, räpasusest ja prügist pole haisugi. Kohalikud mehed jalutavad või spordivad rannapromenaadil ning mõni naine on ka burka saba üles kergitanud ning teeb kiirkõndi. Hiljem avastasime ka teistes linnaosades, et tegelikult on Muscat ilus ja korras linn, kus kõrgub lõputult uusi ilusaid ehitisi.

Üks mis kindel, kõik kohalikud tunduvad sultanit lausa jumaldavat, sest sultan on toonud 30 aastaga Omaani 3 kooliga (jah, tõesti kogu riigi peale 3 kooli!!!!) vaese arengumaa tasemelt rikka ning kiiresti areneva riigi tasemele. Tegu on pea samasuguse edulooga nagu Eesti, aga vahe on sellest, et sultan alustas võitlust mitte Windowsi kasutamise oskamatusega, vaid kirjaoskamatuse ja harimatusega ning kogu riigisüsteemi üles ehitamisega. Kohalike ekspättide sõnul (ükski omaanlane oma jutus seda meile ei kinnitanud) varjab sultani eraelu aga saladuseloor – nimelt elavat ta üksi ning olevat kuulujuttude põhjal gay.

Meil õnnestus sultanit peaaegu et ka näha – nimelt Mutrahi linnaossa jõudes olid tänavad kinni pandud ja kohalikud sosistasid, et kohe sõidab sultan mööda. Ootasime tükk aega, aga keda ei tulnud, oli sultan. Otsustasime seejärel ette võtta 2 kilomeetrise matka sultani paleeni ning teda koduukse ees üllatada. Taaskord pidime pettuma, sest palee oli tellingutes ning sultanist polnud kippu ega kõppu. Lõpuks kui olime käega löönud ja tagasi linna poole jalutasime, siis hakkasid kõlama sireenid, ööpimeduses sähvisid vilkurid ning meist möödus tumedate klaasidega BMWde eskort, kellele tänavaäärsete majade rõdudel olevad lapsed lehvitasid. Olime surmkindlad, et nüüd nägime küll sultanit kodust väljumas. Olles veel veidi aga edasi jalutanud nägime sama autode eskorti ööhämaruses ühe ilusa maja sisehoovis parkimas. Seda võimalust me loomulikult kasutamata ei jätnud – lähenesime oma kõige naiivsemate nägudega valvurile ja küsisime, et kas võime ka sisse minna? Meie suureks hämmastuseks valvur lubaski meid hoovi, kus tumedate klaasidega BMWd olid end ilusti ritta seadnud. Julge hundi rind on rasvane ning nii tegime hoovis ilusasti riietatud meeste vahel asjalikku nägu ning küsisime ühelt uksevalvurilt, et mis üritus siin ka on. Mehe tumedas näos helkisid silmad salapäraselt kord paremale ja kord vasakule, misjärel kostis ta vastuseks, et tegu on VIPidega. Meie avastamisrõõm ning enesekindlus, et tegu on kindlasti sultaniga, kasvas sekundhaaval. Ma ei jätnud kasutamata võimalust, ning küsisin kiiresti kohe mehe vastuse peale: „Is it sultan?”. Peale pinevat vaikust kostus meie suureks pettumuseks, et ei, tegu ei ole sultaniga vaid mingi India peaministriga. Nii madalad VIPid meid loomulikult ei huvitanud ning lonkisime minema.

Peale nii pinevat ja lootustandvat olukorda oli meie seiklusvaim juba ärevile aetud ning uute seikluste ootuses keerasime sisse ühe Muscati vanalinna kitsasse ja räpasesse tänavasse. Kohe hakkasid meid piirama kohalikud lapsed, kes jooksid ja keksisid meie ümber. Üks arukama pilguga poiss kadus ühe aia väravast sisse ning väljus sealt paari minuti pärast koos oma emaga. Naine oli üks kahest oma politseinikust mehe abikaasast ning kuna tol õhtul kuulus mehe tähelepanu ilmselt teisele naisele, siis kutsus ta valged inimesed endale külla, et vähegi lõbusam oleks. Mariamil oli 5 last, kellest 2 olid juba pesast välja lennanud ning koju oli jäänud 3 poisijõmpsikat vanuses 7-19. Mariami elamine oli väike – kogu kamp mahtus ära umbes 40 ruutmeetrisele elamispinnale, mis jagunesid 2 toaks ja üliväikeseks köögiks ning lisaks umbes 20 ruutmeetriseks sisehooviks. Meid pandi istuma elutoa põrandale, mille sisustus oli traditsiooniline – vaip, padjad seinaääres, mõned mõõgad seintel ning meie imestuseks suur telekas koos muusikakeskusega. Valgetele toodi kohe apelsinimahla ja granaatõunu, mida me siis kerge patukahetsusega sõime, sest ilmselt lastel toitu võtta ei lubatud ning kõige noorem perepoeg jälgis suu vesine peas, kuidas maius lihtsalt meie hammaste taha kadus. Vaatamata sellele, et Mariam ei osanud kuigivõrd inglise keelt ning ka haiglas töötava 19 aastase perepoja keeletase oli tagasihoidlik, jätkus meil juttu kauemaks. Kõigepealt tõi pereema välja oma 20 aastat tagasi tehtud pulmapildi, seejärel riided, mida ta oma pulmas kandnud oli. Alguses ajasime Mariamiga end elevile, sättides pulmariideid lihtsalt enda ette, kui ühtäkki kutsus Mariam mind enda 10 ruudusesse magamistuppa, mis oli täis suurt riidekappi ning käskis mul pulmarüü enda selga ajada. Peale pikka pusimist lukkude ja haakidega said kõik kihid üksteise peale laotud (püksid ja aluskleit ja loor) ning fotograaf Tom alustas fotosessiooni.

Kuna kõik olime juba pulmameeleollu sisse elanud, siis pandi peale ka peretütre pulmavideo. Omaani pulm kestab üldiselt meestele 1 päev ning naistele 3 päeva. Video pealt oli näha kuidas naised olid selga ajanud liibuvad ja figuuri paljastavad värvilised kleidid (mustad burkad olid täiesti unustatud) ning meeste tagumikud dishdashide all õõtsusid hoogsalt kohaliku muusika rütmis ikka paremale ja vasakule... Muusikarütmid kõrvus ning päeva seiklustega rahul olles sõitsime paarkümmend kilomeetrit läbi õhtuse Muscati linna oma boheemlasliku öömaja poole...

Marika